Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 91 Sest sina, Issand, oled mu varjupaik! Kõigekõrgema oled sina, mu hing, võtnud oma eluasemeks.Ei taba õnnetus sind ega lähene häda su telgile.
Sest tema annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel.
Kätel nad kannavad sind, et sa oma jalga ei lööks vastu kivi.
Sa astud üle lõvide ja rästikute, noored lõvid ja lohed sa lömastad.
„Et ta minusse on kiindunud, siis ma päästan tema; ma ülendan tema, sest ta tunneb minu nime.
Ta hüüab mind appi ja ma vastan temale; mina olen ta juures, kui ta on kitsikuses, ma vabastan tema ning teen ta auliseks.
Pika eaga ma täidan tema ja annan temale näha oma päästet.”
Jesaja 47 Astu alla ja istu põrmu, neitsi, Paabeli tütar! Istu maha aujärjeta, kaldealaste tütar! Sest enam ei nimetata sind õrnaks ja hellitatuks.
Võta käsikivi ja jahvata jahu; pane loor ära, tõsta seelikuserv üles, paljasta sääred, kahla läbi jõgede!
Su häbe paljastatakse, sinugi häbistust nähakse. Mina tasun kätte ega lase manguda kedagi, ütleb meie lunastaja,
kelle nimi on vägede Issand, Iisraeli Püha.
Istu vaikselt ja mine pimedusse, kaldealaste tütar, sest enam ei nimetata sind kuningriikide käskijannaks!
Mina vihastasin oma rahva peale, teotasin oma pärisosa ja andsin nad su kätte; sina ei osutanud neile halastust, raugalegi panid peale oma üliränga ikke
ja ütlesid: „Ma olen igavesti käskijanna.” Sa ei võtnud neid asjaolusid südamesse ega mõelnud, kuidas see lõpeb.
Aga kuule nüüd seda, sa himur, kes elad muretult, üteldes südames: „Mina, ja ei keegi muu! Mina ei ela lesena ega tunne lastetust!”
Ent äkki ühel päeval on need mõlemad sul käes: lastetus ja lesepõlv. Need tabavad sind täiel jõul, hoolimata su paljudest nõidustest, hoolimata su suurest lausumisvõimest.
Ilmutuse 17 Üks seitsmest inglist, neist, kellel oli seitse kaussi, tuli ning rääkis minuga ja ütles: „Tule, ma näitan sulle selle suure hoora karistamist, kes istub suurte vete ääres,
kellega on hooranud ilmamaa kuningad ning kelle hooruse veinist on joobnud need, kes elavad ilmamaal!”
Ja ta viis mu vaimus kõrbe.Ja ma nägin naist istuvat erepunase metsalise seljas, kes oli täis jumalateotuse nimesid ja kellel oli seitse pead ja kümme sarve.
Naine oli riietatud purpurpunasesse ja erepunasesse ning ehitud kulla ja kalliskivide ja pärlitega, ta käes oli kuldkarikas täis jäledusi ja oma hooruse saasta
ning ta otsaette oli kirjutatud nimi, saladus: Suur Paabel, hoorade ja ilmamaa jäleduste ema!
Ma nägin naise olevat joobnud pühade verest ja Jeesuse tunnistajate verest. Ma imestasin väga teda nähes.
Ingel ütles mulle: „Mispärast sa imestad? Mina ütlen sulle saladuse naise ja metsalise kohta, kes teda kannab ja kellel on seitse pead ja kümme sarve.
Metsaline, keda sa nägid, oli ning teda ei ole enam ning ta tuleb üles sügavikust ja läheb hukatusse. Ja need, kes elavad ilmamaal, kelle nimesid ei ole maailma rajamisest saadik kirjutatud eluraamatusse, imestavad, kui näevad metsalist, kes oli ja keda ei ole enam ning kes tuleb jälle.