Eestikeelne Piibel 1997
4. Moosese 17 Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:„Ütle Eleasarile, preester Aaroni pojale, et ta võtaks suitsutuspannid tuleasemelt, ja pillu tuli laiali, sest need on saanud pühaks,
nende patuste suitsutuspannid, nende hinge hinna eest! Neist valmistatagu taotud plaate altari katteks, sest nad tõid need Issanda ette ja nõnda said need pühaks. Need olgu hoiatusmärgiks Iisraeli lastele!”
Ja preester Eleasar võttis vasksuitsutuspannid, mis põlenud mehed olid toonud, ja need taoti altari katteks,
meeldetuletuseks Iisraeli lastele, et ükski võõras, kes ei ole Aaroni soost, ärgu liginegu süütama suitsutusrohtu Issanda ees, et ei juhtuks nõnda nagu Korahi ja tema jõuguga, mida Issand temale oli kuulutanud Moosese läbi.
Aga järgmisel päeval nurises kogu Iisraeli laste kogudus Moosese ja Aaroni vastu, öeldes: „Te olete tapnud Issanda rahva!”
Aga kui kogudus kogunes Moosese ja Aaroni vastu ja nad pöördusid kogudusetelgi poole, vaata, siis kattis seda pilv ja Issanda auhiilgus ilmutas ennast.
Siis Mooses ja Aaron läksid kogudusetelgi ette.
Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
„Minge ära selle koguduse keskelt ja ma hävitan nad silmapilkselt!” Siis nad heitsid silmili maha.
Ja Mooses ütles Aaronile: „Võta suitsutuspann, pane selle peale suitsutusrohtu ja vii kiiresti koguduse juurde ning toimeta nende eest lepitust, sest Issandalt on lähtunud vihahoog, nuhtlus on alanud!”
Psalm 90 Moosese, jumalamehe palve. Issand, sina oled meile olnud eluasemeks põlvest põlve.
Enne kui mäed sündisid ja kui maa ja maailm loodi, oled sina, Jumal, igavesest igavesti.
Sina viid inimese jälle põrmu ja ütled: „Tulge tagasi, inimlapsed!”
Sest tuhat aastat on sinu silmis nagu eilne päev, kui see on möödunud, ja nagu vahikord öösel.
Sa uhud nad ära, nad on nagu uni, nagu rohi, mis hommikul haljendab.
See õitseb hommikul ja haljendab, õhtul see närtsib ja kuivab ära.
Sest sinu viha tõttu me lõpeme ja su vihaleegist me ehmume.
Sa paned meie pahateod enese ette, meie salapatud oma palge valguse ette.
Sest kõik meie päevad mööduvad su raevu all, meie aastad lõpevad nagu ohe.
Meie päevade mõõt on seitsekümmend aastat ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat, ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda. Jah, see möödub kähku ja me lendame ära.
Kes tunneb su viha tugevust ja su raevu, nõnda nagu sind tuleb karta?
Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame!
Pöördu tagasi, Issand! Oh kui kaua? Halasta oma sulaste peale!
Täida meid hommikul oma heldusega, siis me hõiskame ja oleme rõõmsad kogu oma eluaja!