Eestikeelne Piibel 1997
2. Saamueli 7 Siis kuningas Taavet läks ja astus Issanda ette ning ütles: „Issand, mu Jumal, kes olen mina ja kes on mu sugu, et sa mind senini oled saatnud?Aga sedagi on olnud vähe su silmis, Issand Jumal, ja seepärast oled sa rääkinud oma sulase soole ta tulevikust, ja see on õpetus inimesele, Issand Jumal!
Ja mida Taavet sulle veel rohkem peaks kõnelema? Sa ju tunned oma sulast, Issand Jumal!
Oma sõna pärast ja oma südame järgi oled sa talitanud, kõiki neid suuri asju oma sulasele teatavaks tehes.
Seepärast oled sina, Issand Jumal, suur. Sest ükski pole sinu sarnane ega ole ka muud Jumalat kui sina, kõige selle põhjal, mida me oma kõrvaga oleme kuulnud.
Ja kes on nagu sinu rahvas, nagu Iisrael, ainus rahvas maa peal, keda Jumal ise on käinud enesele rahvaks lunastamas, et teha enesele nime ja nende ees korda saata suuri ja kardetavaid tegusid? Sina ajasid ju ära oma rahva eest, keda sa enesele Egiptusest lunastasid, rahvad ja nende jumalad.
Ja sa oled enesele kinnitanud oma Iisraeli rahva, rahvaks sulle igaveseks ajaks. Ja sina, Issand, oled saanud neile Jumalaks.
Ja nüüd, Issand Jumal, kinnita igaveseks sõna, mis sa oma sulase ja tema soo kohta oled rääkinud! Ja tee nõnda, nagu sa oled rääkinud!
Siis saab su nimi igavesti suureks ja öeldakse: Vägede Issand on Iisraeli Jumal! Ja sinu sulase Taaveti sugu seisab kindlalt su ees.
Sest sina, vägede Issand, Iisraeli Jumal, oled oma sulase kõrvale ilmutanud ja öelnud: Mina annan sulle järeltuleva soo. Seepärast on su sulane leidnud julguse sind paluda selle palvega.
Ja nüüd, Issand Jumal! Sina oled Jumal ja sinu sõnad on tõde ja sa oled oma sulasele lubanud seda head;
alusta siis nüüd ja õnnista oma sulase sugu, et see jääks igavesti sinu ette! Sest sina, Issand Jumal, oled rääkinud ja sinu õnnistusega õnnistatakse su sulase sugu igavesti.”
Psalm 90 Moosese, jumalamehe palve. Issand, sina oled meile olnud eluasemeks põlvest põlve.
Enne kui mäed sündisid ja kui maa ja maailm loodi, oled sina, Jumal, igavesest igavesti.
Sina viid inimese jälle põrmu ja ütled: „Tulge tagasi, inimlapsed!”
Sest tuhat aastat on sinu silmis nagu eilne päev, kui see on möödunud, ja nagu vahikord öösel.
Sa uhud nad ära, nad on nagu uni, nagu rohi, mis hommikul haljendab.
See õitseb hommikul ja haljendab, õhtul see närtsib ja kuivab ära.
Sest sinu viha tõttu me lõpeme ja su vihaleegist me ehmume.
Sa paned meie pahateod enese ette, meie salapatud oma palge valguse ette.
Sest kõik meie päevad mööduvad su raevu all, meie aastad lõpevad nagu ohe.
Meie päevade mõõt on seitsekümmend aastat ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat, ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda. Jah, see möödub kähku ja me lendame ära.
Kes tunneb su viha tugevust ja su raevu, nõnda nagu sind tuleb karta?
Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame!
Pöördu tagasi, Issand! Oh kui kaua? Halasta oma sulaste peale!