Eestikeelne Piibel 1997
5. Moosese 32 „Pange tähele, taevad, sest mina räägin, ja kuule, maa, mu suu kõnesid!Mu õpetus voolaku vihmana, mu kõne nõrgugu kastena, nagu haljusele vihmasagar ja rohule vihmapiisad!
Sest ma kuulutan Issanda nime, andke au meie Jumalale!
Tema on kalju, tema töö on täiuslik, sest kõik tema teed on õiged. Jumal on ustav ja temas pole väärust, tema on õige ja õiglane.
Pahasti on tehtud temaga - need ei ole tema lapsed: häbiplekk, nurjatu ja pöörane sugupõlv.
Kas te nõnda tasute Issandale, rumal ja tarkuseta rahvas? Eks ta ole su isa, sinu looja? Tema on sind teinud ja valmistanud.
Meenuta muistseid päevi, pane tähele aastaid põlvest põlve! Küsi oma isalt, et ta jutustaks sulle, oma vanadelt, et nad räägiksid sulle!
Kui Kõigekõrgem andis rahvaile pärisosa, kui ta jaotas inimlapsi, siis ta määras kindlaks rahvaste piirid vastavalt Iisraeli laste arvule,
sest Issanda omand on tema rahvas, tema mõõdetud pärisosa on Jaakob.
Ta leidis tema kõrbemaalt, tühjast paigast, uluvast kõrbest; ta võttis tema oma kaitse alla, hoolitses tema eest, ta hoidis teda nagu oma silmatera.
Nõnda nagu kotkas oma pesakonda lendu ergutades hõljub kaitstes oma poegade kohal, nõnda laotas ta oma tiivad, võttis tema ja kandis teda oma tiivasulgedel.
Issand üksi juhtis teda, ükski võõras jumal ei olnud koos temaga.
Ta sõidutas teda üle maa kõrgendike ja tema sõi väljade vilju: ta imetas teda meega kaljust ja õliga ränikivist.
Võid veistelt ning piima lammastelt ja kitsedelt, juures tallede ja jäärade rasv; Baasani härgi ja sikke, lisaks nisu, otsekui neerurasv. Ja viinamarjaverest sa jõid veini.
Sa ei mäletanud kaljut, kes sinu sünnitas, ja unustasid Jumala, kes andis sulle elu.
Psalm 90 Moosese, jumalamehe palve. Issand, sina oled meile olnud eluasemeks põlvest põlve.
Enne kui mäed sündisid ja kui maa ja maailm loodi, oled sina, Jumal, igavesest igavesti.
Sina viid inimese jälle põrmu ja ütled: „Tulge tagasi, inimlapsed!”
Sest tuhat aastat on sinu silmis nagu eilne päev, kui see on möödunud, ja nagu vahikord öösel.
Sa uhud nad ära, nad on nagu uni, nagu rohi, mis hommikul haljendab.
See õitseb hommikul ja haljendab, õhtul see närtsib ja kuivab ära.
Pöördu tagasi, Issand! Oh kui kaua? Halasta oma sulaste peale!
Täida meid hommikul oma heldusega, siis me hõiskame ja oleme rõõmsad kogu oma eluaja!
Rõõmusta meid nii palju päevi, kui sa meid vaevasid, nii palju aastaid, kui me nägime õnnetust!
Saagu nähtavaks su töö su sulastele ja nende lastele su auhiilgus!