Eestikeelne Piibel 1997
3. Moosese 21 Ja Issand ütles Moosesele: „Räägi preestritega, Aaroni poegadega, ja ütle neile, et ükski neist ei tohi ennast roojastada surnu pärast oma rahva seas;üksnes sugulase pärast, kes temale on kõige lähem: oma ema ja isa, oma poja ja tütre, oma venna
või oma neitsiliku õe pärast, kes on temaga suguluses ega ole saanud mehele, võib ta ennast roojastada;
ta ei tohi ennast roojastada ega teotada isandana oma rahva seas!
Nad ei tohi endil pealage paljaks ajada ega habeme äärt ära lõigata ja nad ei tohi oma ihusse lõigata mitte mingisugust märki!
Nad peavad olema pühad oma Jumalale ja nad ei tohi teotada oma Jumala nime, sest nad ohverdavad Issanda tuleohvreid, oma Jumala leiba, ja seepärast olgu nad pühad!
Nad ei tohi võtta hoora ega teotatud naist; nad ei tohi võtta ka mehe poolt äraaetud naist, sest preester on pühitsetud oma Jumalale!
Sa pead teda pidama pühaks, sest ta ohverdab sinu Jumala leiba; ta olgu sulle püha, sest mina, Issand, kes teid pühitseb, olen püha!
Kui preestri tütar ennast teotab hoorusega, siis ta teotab oma isa; ta põletatagu ära tulega!
Ülempreester oma vendade hulgas, kellele on valatud pähe võideõli ja kelle kätt on täidetud, et ta võib kanda ametiriideid, ei tohi oma juukseid lahtiseks jätta ega oma riideid lõhki käristada,
ja ta ei tohi minna mitte ühegi surnu juurde; ka oma isa ja ema pärast ei tohi ta ennast roojastada!
Ta ei tohi väljuda pühamust, et ta ei teotaks oma Jumala pühamut, sest tema peal on ta Jumala pühitsuse võideõli! Mina olen Issand!
Ta võtku naine selle neitsipõlves:
ta ei tohi võtta leske ega hüljatut ega teotatut ega hoora, vaid ta võtku naiseks üks neitsi oma rahva seast,
et ta ei teotaks oma seemet oma rahva seas, sest mina olen Issand, kes teda on pühitsenud!”
Psalm 88 Korahi laste laul ja lugu. Laulujuhatajale: kurval viisil laulda; esralase Heemani õpetuslaul.
Issand, mu pääste Jumal, päeval ma kisendan, öösel ma olen sinu ees.
Tulgu mu palve sinu ette, pööra oma kõrv mu halisemise poole!
Sest mu hing on täis õnnetust ja mu elu on jõudnud surmavalla lähedale.
Mind arvatakse nende liiki, kes lähevad alla hauda; ma olen nagu mees, kellel ei ole rammu!
Olen valla lastud surnute juurde, just nagu mahalöödud, kes lebavad hauas, keda sa enam ei meenuta, kes sinu käest on lõigatud ära.
Sina oled mind pannud kõige sügavamasse hauda, pimedasse paika, suurtesse sügavustesse.
Su vihaleek lasub mu peal, ja kõigi oma lainetega vaevad sa mind. Sela.
Mu tuttavad oled sa ajanud minust eemale ja oled mind teinud neile jäleduseks, ma olen kinni ega pääse välja.
Mu silmad on otsa jäänud mu viletsuse pärast; sind, Issand, ma hüüan appi kogu päeva, ma laotan välja oma käed sinu poole.