Eestikeelne Piibel 1997
2. Saamueli 19 Aga kui Iisrael oli põgenenud, igaüks oma telki,siis sõneles kogu rahvas kõigis Iisraeli suguharudes, öeldes: „Kuningas on meid päästnud vaenlaste pihust, tema on meid vabastanud vilistite käest, aga nüüd on ta Absalomi eest maalt põgenenud.
Ja Absalom, kelle me võidsime eneste üle, on tapluses surnud. Mispärast te siis nüüd ei tee midagi, et kuningat tagasi tuua?”
Aga kuningas Taavet ise läkitas preestritele Saadokile ja Ebjatarile ütlema: „Rääkige Juuda vanematega ja öelge: Miks te tahate olla viimased kuningat tema kotta tagasi tooma?” Sest kogu Iisraeli kõned olid jõudnud kuningani ta kotta.
„Teie olete mu vennad, teie olete mu luu ja liha! Miks te tahate siis olla viimased kuningat tagasi tooma?
Ja öelge Amaasale: Eks sa ole mu luu ja liha? Tehku Jumal minuga ükskõik mida, kui sina ei saa Joabi asemel mu väepealikuks kogu oma eluajaks!”
Nõnda pööras ta kõigi Juuda meeste südamed nagu ainsal mehel, ja nad läkitasid kuningale ütlema: „Tulge tagasi, sina ja kõik su sulased!”
Ja kuningas läks tagasi ning jõudis Jordani äärde. Aga Juuda oli tulnud Gilgalisse, et minna kuningale vastu ja tuua kuningas üle Jordani.
Ka Simei, Geera poeg, benjaminlane Bahuurimist, ruttas ja tuli koos Juuda meestega kuningas Taavetile vastu.
Ja koos temaga oli tuhat meest Benjaminist, samuti Siiba, Sauli pere sulane, ja tema viisteist poega ja kakskümmend sulast koos temaga. Need ruttasid Jordani äärde enne kuningat,
et minna koolmest läbi ja tuua üle kuninga pere ja et teha, mis tema silmis hea oli. Ja Simei, Geera poeg, heitis kuninga ette maha, kui see oli minemas üle Jordani,
ja ütles kuningale: „Ärgu lugegu mu isand mulle süüks ja ärgu pidagu meeles, kuidas su sulane pattu tegi päeval, kui mu isand kuningas lahkus Jeruusalemmast! Kuningas ärgu võtku seda südamesse!
Sest su sulane teab, et ma olen pattu teinud. Vaata, seepärast olen ma täna tulnud esimesena kogu Joosepi soost, et tulla vastu oma isandale kuningale.”
Siis võttis sõna Abisai, Seruja poeg, ja ütles: „Kas ei tuleks Simei sellepärast surmata, et ta on sajatanud Issanda võitut?”
Aga Taavet ütles: „Mis on teil minuga tegemist, Seruja pojad, et te täna tahate olla mu vastased? Kas peaks täna Iisraelis kedagi surmatama? Sest eks ma tea, et ma täna olen jälle Iisraeli kuningas!”
Ja kuningas ütles Simeile: „Sina ei sure.” Ja kuningas vandus temale.
Ka Mefiboset, Sauli poeg, tuli kuningale vastu; aga ta ei olnud hoolitsenud oma jalgade ja habeme eest ja ta ei olnud pesnud oma riideid alates sellest päevast, mil kuningas oli ära läinud, kuni päevani, mil ta tuli rahuga tagasi.
Ja kui ta tuli Jeruusalemmast kuningale vastu, siis küsis kuningas temalt: „Miks sa ei tulnud minuga, Mefiboset?”
Ta vastas: „Mu isand kuningas, mu sulane pettis mind. Sest su sulane mõtles: Ma lasen enesele saduldada eesli, sõidan selle seljas ja lähen kuninga juurde, sest su sulane lonkab.
Aga tema laimas su sulast mu isanda kuninga juures. Mu isand kuningas aga on ju nagu Jumala ingel: tee siis, mis su silmis hea on!
Sest kogu mu isa sugu ei ole mu isandale kuningale olnud muud kui surma väärt, ometi oled sa pannud oma sulase sööjate seltsi sinu lauas. Mis õigust mul siis enam on ja mida peaksin veel kuningale kaebama?”
Ja kuningas ütles temale: „Mis sa sellest enam räägid! Ma olen öelnud: sina ja Siiba jaotage väljad!”
Aga Mefiboset ütles kuningale: „Võtku tema kõik, sest mu isand kuningas on tulnud rahuga koju!”
Ka gileadlane Barsillai oli tulnud Rogelimist alla ja läks koos kuningaga üle Jordani, et saata teda ainult Jordani piirkonnas.
Barsillai oli väga vana, kaheksakümneaastane; ta oli varustanud kuningat, kui see viibis Mahanaimis, sest ta oli väga rikas mees.