Piibel.NET
Otsing Ps 72; 1Ms 28:10-22; Hb 11:13-22
(43 vastet, leht 1 2-st)
Eestikeelne Piibel 1997
1. Moosese 28 Jaakob aga lahkus Beer-Sebast ja läks Haarani poole.
Ta sattus ühte paika ja ööbis seal, sest päike oli loojunud; ta võttis selle paiga kividest ühe, pani enesele peaaluseks ja heitis sinna paika magama.
Ja ta nägi und, ja vaata, maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid sedamööda üles ja alla.
Ja vaata, Issand seisis tema ees ning ütles: „Mina olen Issand, su isa Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal. Maa, mille peal sa magad, ma annan sinule ja su soole.
Ja sinu sugu saab maapõrmu sarnaseks ja sa levid õhtu ja hommiku, põhja ja lõuna poole, ja sinu ja su soo nimel õnnistavad endid kõik maailma suguvõsad.
Ja vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed, ning toon sind taas sellele pinnale, sest ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis ma sulle olen öelnud!”
Siis Jaakob ärkas unest ja ütles: „Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!”
Ja ta kartis ning ütles: „Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!”
Ja Jaakob tõusis hommikul vara ning võttis kivi, mille ta oli pannud enesele peaaluseks, ja pani selle sambaks püsti ning valas selle otsa peale õli.
Ja ta pani sellele paigale nimeks Peetel + Nimi Peetel tähendab 'Jumala elupaik'.  ; enne aga oli selle linna nimi Luus.
Ja Jaakob andis tõotuse, öeldes: „Kui Jumal on minuga ja hoiab mind teel, mida käin, ja annab mulle leiba süüa ja riided selga,
ja mina võin rahuga pöörduda oma isakotta, siis on Issand mulle Jumalaks,
ja see kivi, mille ma panin sambaks, saab Jumala kojaks. Ja kõigest, mis sa mulle annad, ma annan sulle täpselt kümnist.”
Psalm 72 Saalomoni laul. Jumal, anna oma kohtupidamine kuningale ja oma õigus kuninga pojale!
Ajagu tema su rahva asja õiguses ja su viletsate asja õigluses!
Toogu mäed rahu rahvale ja ka mäekünkad õiguse varal!
Ta mõistku õiglast kohut viletsale rahvale, ta päästku vaesed ja purustagu survajad!
Kestku ta elu niikaua kui päike, ja seni kui kuu on, põlvest põlve!
Ta tuleb maha otsekui vihm ädala peale, nagu vihmapiisad, mis niisutavad maad.
Tema päevil õitseb õige ja valitseb suur rahu, kuni enam ei ole kuud.
Ta valitseb merest mereni ja Frati jõest ilmamaa otsani.
Tema ees põlvitab kõrbe rahvas ja tema vaenlased lakuvad põrmu.
Tarsise ja saarte kuningad toovad ande; Seeba ja Seba kuningad maksavad maksu.
Ja teda kummardavad kõik kuningad; kõik paganarahvad orjaku teda!
Sest tema kisub hädast välja vaese, kes kisendab, ja viletsa ja selle, kel pole abimeest.