Eestikeelne Piibel 1997
Nehemja 9 Ja sellesama kuu kahekümne neljandal päeval kogunesid Iisraeli lapsed paastuma, kotiriided seljas ja mulda pea peal.Ja Iisraeli sugu lahutas enese kõigist muulastest, astus ette ja tunnistas oma patte ning oma vanemate süütegusid.
Siis nad tõusid oma kohal püsti ja lugesid Issanda, oma Jumala Seaduse raamatut kolm tundi; ja kolm tundi tunnistasid nad patte ning kummardasid Issandat, oma Jumalat.
Ja sa manitsesid neid tagasi pöörduma sinu Seaduse juurde, aga nemad olid ülbed ega kuulnud su käske, vaid patustasid su seadluste vastu, mida inimene peab täitma, et ellu jääda, ja pöörasid tõrksalt selja ning olid kangekaelsed ega kuulnud mitte.
Sa kannatasid nendega palju aastaid ja manitsesid neid oma Vaimu läbi oma prohvetite kaudu, aga nad ei pannud seda tähele; seepärast sa andsid nad teiste maade rahvaste kätte.
Aga oma suure halastuse pärast ei teinud sa neile lõppu ega jätnud neid maha, sest sina oled armuline ja halastaja Jumal!
Ja nüüd, meie Jumal, suur, vägev ja kartustäratav Jumal, kes peab lepingut ja osutab heldust: ära pea väheseks kõike seda kannatust, mis on tabanud meid, meie kuningaid, meie vürste, meie preestreid, meie prohveteid, meie vanemaid ja kogu su rahvast Assuri kuningate päevist kuni tänapäevani!
Sina oled õiglane kõiges, mis meie peale on tulnud, sest sina oled osutanud ustavust, meie aga oleme olnud õelad.
Jah, meie kuningad, meie vürstid, meie preestrid ja meie vanemad ei ole teinud su Seaduse järgi, ei ole tähele pannud su käske ja manitsusi, millega sa neid manitsesid.
Nad ei teeninud sind oma kuningriigis, hoolimata sinu suurest headusest, mida sa neile osutasid, ja hoolimata avarast ja rammusast maast, mille sa neile olid andnud, ega pöördunud oma kurjadest tegudest.
Vaata, me oleme nüüd sulased. Maal, mille sa andsid meie vanemaile, et nad sööksid selle vilja ja häid asju, vaata, seal me oleme sulased.
Psalm 70 Jumal, tõtta mind tõmbama välja hädast, Issand, rutta mulle appi!
Häbenegu ja kohmetugu nad kõik, kes püüavad mu hinge; taganegu ja jäägu häbisse need, kellele meeldib mu õnnetus!
Mingu tagasi oma häbi pärast, kes ütlevad: „Paras, paras!”
Olgu rõõmsad ja rõõmutsegu sinus kõik, kes otsivad sind; ja kes armastavad sinu päästet, need öelgu alati: „Suur on Jumal!”
Aga mina olen vilets ja vaene: oh Jumal, tõtta mu juurde! Sina oled mu abi ja mu päästja; Issand, ära viivita!
2. Korintose 2 Aga kui keegi on kurvastust põhjustanud, siis ta ei ole kurvastanud mind, vaid mingil määral - et ma ei ütleks liiga rängalt - teid kõiki.
Niisugusele piisab noomimisest, mida ta enamiku käest on saanud,
nii et nüüd te peate talle pigem andestama ja teda julgustama, et suur kurvastus teda ära ei neelaks.
Seepärast ma palun teid osutada armastust tema vastu.
Selleks ma ju kirjutasingi, et läbi katsuda teie meelsust, kas te kõiges olete kuulekad.
Kellele teie aga midagi andestate, sellele andestan minagi. Ja selle, mida minul on andestada - kui mul üldse on midagi andestada -, selle ma andestan teie pärast Kristuse palge ees,
et saatan meid ei tüssaks. Sest tema mõtted ei ole meile teadmata.