Eestikeelne Piibel 1997
1. Moosese 6 Kui Issand nägi, et inimese kurjus maa peal oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad,siis Issand kahetses, et ta inimese oli teinud maa peale, ja ta süda valutas.
Ja Issand ütles: „Ma tahan inimese, kelle ma olen loonud, maa pealt kaotada, niihästi inimesed kui loomad ja roomajad ja taeva linnud, sest ma kahetsen, et ma nad olen teinud!”
Aga Noa leidis armu Issanda silmis.
See on jutustus Noa soost: Noa oli üks õige mees, täiesti vaga oma rahvapõlve seas; Noa kõndis koos Jumalaga.
Ja Noale sündis kolm poega - Seem, Haam ja Jaafet.
Aga maa oli Jumala palge ees raisku läinud ja vägivald täitis maad.
Ja Jumal vaatas maad, ja näe, see oli raisku läinud, sest kõik liha maa peal oli oma eluviisides raiskunud.
Ja Jumal ütles Noale: „Ma olen otsustanud teha lõpu kõigele lihale, sest maa on täis nende vägivalda, ja seepärast, vaata, ma hävitan nemad koos maaga.
Tee enesele laev goferipuust; laev tee kambritega ja pigita seda seest ning väljast maapigiga!
Ja tee see nõndaviisi: laeva pikkus olgu kolmsada küünart, laius viiskümmend küünart ja kõrgus kolmkümmend küünart;
valmista see küünramõõdu järgi; tee laevale katus peale ja tee uks laeva küljesse; tee sellele alumine, keskmine ja ülemine lagi!
Sest vaata, ma saadan veeuputuse maa peale ja hävitan taeva alt kõik liha, kus eluvaim sees on; kõik, mis maa peal on, peab hinge heitma!
Aga sinuga ma teen lepingu ja sina pead minema laeva, sina ja su pojad, su naine ja su poegade naised sinuga.
Ja sa pead viima laeva kõigist elavaist olendeist, kõigest lihast, igast liigist kaks, et nad koos sinuga jääksid elama: need olgu isane ja emane.
Lindudest nende liikide järgi ja loomadest nende liikide järgi, kõigist roomajaist maa peal nende liikide järgi, kõigist peavad kaks tulema sinu juurde, et nad võiksid jääda elama.
Ja sina võta enesele kõigest roast, mida süüakse, ja kogu enese juurde, et see oleks toiduks sinule ja neile.”
Ja Noa tegi kõik. Nii nagu Jumal teda käskis, nõnda ta tegi.
Psalm 66 Tänage, rahvad, meie Jumalat, kostku valjusti tema kiitus!
Tema paneb elama meie hinge ega lase meie jalgu kõikuda.
Sest sina, Jumal, oled meid läbi katsunud, sa oled meid sulatanud, nagu hõbedat sulatatakse.
Sa vedasid meid võrku, sa panid vaotise meie niuetele.
Sa lasksid inimesi sõita meie pea peal, me sattusime tulle ja vette. Kuid sina viisid meid välja küllusesse.
Ma lähen su kotta põletusohvritega, ma tasun sinule oma tõotused,
milleks mu huuled avanesid ja mida mu suu ütles mu kitsikuses.