Eestikeelne Piibel 1997
2. Kuningate 23 Samuti altari, mis oli Peetelis, ohvrikünka, mille oli teinud Nebati poeg Jerobeam, kes saatis Iisraeli pattu tegema - ka selle altari ja ohvrikünka kiskus ta maha; ta põletas ohvrikünka, pihustades selle põrmuks, ja põletas ka viljakustulba.Kui Joosija pöördus ja nägi haudu, mis olid seal mäe peal, siis ta läkitas mehi ja laskis võtta luud haudadest ning põletas need altaril, rüvetades seda Issanda sõna kohaselt, nagu oli kuulutanud jumalamees, kes need sõnad hüüdis.
Ja ta küsis: „Mis märgikivi see on seal, mida ma näen?” Ja linna mehed vastasid temale: „See on selle jumalamehe haud, kes tuli Juudast ja kuulutas neid asju, mis sa nüüd tegid altariga Peetelis.”
Siis ta ütles: „Laske ta puhkab, keegi ärgu liigutagu tema luid!” Nõnda päästsid nad tema luud ja prohveti luud, kes oli tulnud Samaariast.
Ja Joosija kõrvaldas ka Samaaria linnades kõik ohvriküngaste kojad, mis Iisraeli kuningad olid teinud Issanda vihastamiseks, ja ta talitas nendega täiesti samal viisil, nagu ta oli teinud Peetelis.
Ta tappis altarite peal kõik seal olevad ohvriküngaste preestrid ja põletas nende peal inimluid. Seejärel läks ta tagasi Jeruusalemma.
Ja kuningas andis käsu kogu rahvale, öeldes: „Pidage paasapüha Issanda, oma Jumala auks, nõnda nagu on kirjutatud selles seaduseraamatus!”
Sest niisugust paasapüha ei olnud peetud alates neist päevist, kui Iisraelile mõistsid kohut kohtumõistjad, ega kõigil Iisraeli kuningate ja Juuda kuningate päevil.
Alles kuningas Joosija kaheksateistkümnendal aastal peeti seda paasapüha Issanda auks Jeruusalemmas.
Ja Joosija pühkis ära ka vaimudemanajad ja ennustajad, teeravid ja ebajumalad ja kõik jäledused, mida nähti Juudamaal ja Jeruusalemmas, et täide viia Seaduse sõnu, mis olid kirjutatud raamatus, mille preester Hilkija leidis Issanda kojast.
Enne teda ei olnud tema sarnast kuningat, kes oleks nõnda pöördunud Issanda poole kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest täiesti Moosese Seaduse kohaselt; ja pärast teda ei ole tõusnud tema sarnast.
Psalm 63 Taaveti laul sellest ajast, kui ta oli Juuda kõrbes.
Jumal, sina oled mu Jumal, sind ma otsin vara. Sinu järele januneb mu hing, sind ihaldab mu ihu nagu kuival ja põuasel maal, kus pole vett.
Nõnda ma vaatasin sind pühamus, et näha su väge ja su auhiilgust.
Sest sinu heldus on parem kui elu; mu huuled ülistavad sind.
Nõnda ma tahan sind tänada oma eluaja; sinu nimel ma tõstan üles oma pihud.
Nagu rasvast ja õlist täitub mu hing, mu suu kiidab sind hõiskehuulil,
kui ma sind meenutan oma voodis ja sinule mõtlen vahikordade ajal.
Sest sina olid mulle abiks ja su tiibade varju all ma võin hõisata.
Mu hing ripub su küljes, su parem käsi toetab mind.
Aga need, kes püüavad hävitada mu hinge, lähevad maa sügavustesse.
Nad tõugatakse mõõga ette, nad saavad rebaste saagiks.
Aga kuningas rõõmutseb Jumalas; igaüks, kes tema juures vannub, võib kiidelda; sest nende suu suletakse, kes räägivad valet.
Ilmutuse 11 Mulle anti varda sarnane pilliroog ja öeldi: „Tõuse ja mõõda ära Jumala tempel ja altar ning need, kes seal kummardavad!
Väljaspool templit olev õu jäta välja ning ära mõõda seda, sest see on antud paganaile ning nad tallavad püha linna nelikümmend kaks kuud.