Eestikeelne Piibel 1997
1. Moosese 11 Kogu maailmas oli aga üks keel ja ühesugused sõnad.Ja sündis, kui nad hommiku poolt teele läksid, et nad Sinearimaal leidsid oru ja jäid sinna elama.
Nad ütlesid üksteisele: „Tehkem nüüd telliskive ja põletagem neid hästi.” Siis olid telliskivid neile ehituskivideks ja maapigi oli sideaineks.
Ja nad ütlesid: „Tulge, ehitagem enestele linn ja torn, mille tipp oleks taevas, ja tehkem enestele nimi, et me ei hajuks üle kogu maailma!”
Aga Issand tuli alla vaatama linna ja torni, mida inimlapsed ehitasid.
Ja Issand ütles: „Vaata, rahvas on üks ja neil kõigil on üks keel, ja see on alles nende tegude algus. Nüüd ei ole neil võimatu ükski asi, mida nad kavatsevad teha!
Mingem nüüd alla ja segagem seal nende keel, et nad üksteise keelt ei mõistaks!”
Ja Issand pillutas nad sealt üle kogu maailma ja nad jätsid linna ehitamata.
Seepärast pandi sellele nimeks Paabel + Paabeli (Babüloni) nimi (heebrea k Babel) meenutab sõna balal 'segama'. , sest seal segas Issand ära kogu maailma keele ja sealt pillutas Issand nad üle kogu maailma.
Psalm 51 Ära heida mind ära oma palge eest ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu!
Ülemlaul 1 Saalomoni ilusaim laul.
„Jooda mind oma suu suudlustega, sest sinu armastus on parem kui vein!
Su õlide lõhn on magus, võideõli on su nimi - seepärast armastavad sind neitsid.
Tõmba mind kaasa, tõttame! Vii mind, kuningas, oma kambritesse! Hõisakem ja tundkem sinust rõõmu, ülistagem sinu armastust enam kui veini! Õigusega armastatakse sind!
Jeruusalemma tütred! Mina olen tõmmu, ometi nägus, otsekui Keedari telgid, otsekui Saalomoni telgiriided.
Ärge vaadake mind, et ma olen nii tõmmu, et päike mind on pruunistanud! Mu ema pojad turtsusid mu vastu, mind pandi viinamägede vahiks - aga omaenese viinamäge pole ma saanud valvata.
Ütle mulle, sina, keda mu hing armastab: Kus sa karja hoiad, kus sa seda lõunaajal lased lebada? Sest miks peaksin minema nagu looritatu su sõprade karjade juurde?”
„Kui sa seda ei tea, sa ilusaim naistest, siis mine lammaste jälgi mööda ja karjata oma kitsetallekesi karjaste telkide juures!
Ma võrdlen sind, mu kullake, vaarao vankrihobusega.
Kaunid on su põsed palmikuis, kael merikarbikeedes.
Me teeme sulle kuldehted, hõbedaga tipitud.”
„Niikaua kui kuningas on lauas, lõhnab mu nardiõli.
Mu kallim on mulle mürrikimbukeseks, mis lebab mu rindade vahel.
Mu kallim on mulle hennapõõsa õisikuks Een-Gedi viinamägedelt.”
„Vaata, sa oled ilus, mu kullake, vaata, sa oled ilus! Su silmad on tuvid.”