Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 4 Laulujuhatajale: keelpillil mängida; Taaveti laul.Kui ma hüüan, siis vasta mulle, mu õiguse Jumal! Kitsikuses andsid sa mulle avaruse. Ole mulle armuline ja kuule mu palvet!
Te suurtsugu mehed, kauaks jääb mu au teotada? Kui kaua te armastate tühja ja otsite valet? Sela.
Tundke ometi, et Issand kohtleb imeliselt oma vaga, Issand kuuleb, kui ma hüüan ta poole!
Värisege, ärge tehke pattu! Voodis olles mõtisklege oma südames ja vaikige! Sela.
Ohverdage õiguse ohvreid ja lootke Issanda peale!
Paljud ütlevad: „Kes annab meile näha head?” Issand, tõsta meie peale oma palge valgus!
Sa oled andnud mu südamesse suurema rõõmu, kui oli neil rohke vilja ja värske veinisaagi ajal.
Rahus ma heidan maha ning uinun, sest sina üksi, Issand, asetad mind julgesti elama.
Taaniel 10 „Neil päevil olin mina, Taaniel, leinanud kolm nädalat.
Maiusrooga ma ei söönud ja liha ega veini ei tulnud mu suhu, ja ma ei võidnud ennast hoopiski mitte, kuni kolme nädala päevad olid täis saanud.
Ja esimese kuu kahekümne neljandal päeval olin ma suure jõe, Hiddekeli kaldal.
Ja ma tõstsin oma silmad üles ning vaatasin, ja ennäe, seal oli üks mees, linased riided seljas ja niuded vöötatud Uufase kullaga.
Ta ihu oli nagu krüsoliit ja ta pale oli välgutaoline, ta silmad olid nagu tulelondid, ta käsivarred ja jalad hiilgasid vase sarnaselt; ja ta sõnad kõlasid nagu rahvahulga rõkkamine.
Mina, Taaniel, nägin üksi seda nägemust, aga mehed, kes olid koos minuga, seda nägemust ei näinud; ometi valdas neid suur hirm ja nad jooksid peitu.
Ma jäin üksi. Ja kui ma nägin seda suurt nägemust, siis ei olnud mul enam rammu, mu näojume muutus kaameks ja ma jäin jõuetuks.
Ja ma kuulsin tema sõnade kõla; ja kui ma tema sõnade kõla kuulsin, langesin ma sügavas tardumuses silmili maha, nägu vastu maad.
Ja vaata, üks käsi puudutas mind ja raputas mind tõusma põlvili ja käpukile.
Ja ta ütles mulle: „Taaniel, armas mees, pane tähele sõnu, mis ma sulle räägin, ja seisa seal, kus sa seisid, sest mind on nüüd läkitatud sinu juurde!” Ja kui ta minuga neid sõnu rääkis, seisin ma värisedes.
Ja ta ütles mulle: „Ära karda, Taaniel, sest esimesest päevast peale, kui sa andsid oma südame, et mõista ja olla alandlik oma Jumala ees, võeti su sõnu kuulda; ja ma olen tulnud su sõnade pärast!
Pärsia kuningriigi kaitseingel pani mulle vastu kakskümmend üks päeva; aga vaata, Miikael, üks peainglitest, tuli mulle appi ja ma jäin sinna, Pärsia kuningate kaitseingli juurde,
ja tulin sulle õpetama seda, mis rahvale juhtub viimseil päevil, sest on veelgi üks nägemus neiks päeviks.”
Ja kui ta minuga nõnda rääkis, lõin ma oma silmad maha ja vaikisin.
Ja vaata, nagu oleks üks inimkäsi puudutanud mu huuli; ja ma avasin suu ja rääkisin ning ütlesin sellele, kes seisis mu kohal: „Mu isand, nägemus on täitnud mind hirmuga ja mul ei ole enam jõudu.
Ja kuidas võikski mu isanda sulane rääkida isandaga? Sest mul ei ole ikka veel jõudu ja mu hing on üha kinni.”