Piibel.NET
Otsing Ps 39; 4Ms 13:17-27; Lk 13:18-21
(29 vastet, leht 1 2-st)
Eestikeelne Piibel 1997
4. Moosese 13 Ja läkitades neid Kaananimaad uurima, ütles Mooses neile: „Minge sinna Lõunamaale ja minge üles mäestikku,
vaadake maad, missugune see on, ja rahvast, kes seal elab: on ta vägev või väeti, on teda pisut või palju?
Kas maa, kus ta elab, on hea või halb? Missugused on linnad, kus ta elab: kas leerid või kindlused?
Ja missugune on maa: kas rammus või lahja, kas seal on puid või ei ole? Olge vaprad ja võtke kaasa maa vilju!” Oli parajasti esimeste viinamarjade aeg.
Ja nad läksid ning uurisid maad Siini kõrbest kuni Rehobini, Hamati teelahkmeni.
Ja nad läksid lõuna poole ning tulid kuni Hebronini; seal olid Ahiman, Seesai ja Talmai, Anaki järeltulijad. Hebron oli ehitatud seitse aastat enne Egiptuse Soani.
Siis nad tulid Kobaraorgu ja lõikasid sealt viinapuuväädi üheainsa kobaraga ning kandsid seda kahe mehega põikpuus; nad võtsid ka granaatõunu ja viigimarju.
See paik nimetati Kobaraoruks viinamarjakobara pärast, mille Iisraeli lapsed sealt lõikasid.
Ja neljakümne päeva pärast tulid nad tagasi maad kuulamast.
Nad tulid ning läksid Moosese ja Aaroni ja kogu Iisraeli laste koguduse juurde Paarani kõrbe Kaadesisse ning tõid sõnumeid neile ja kogu kogudusele ja näitasid neile maa vilju.
Ja nad jutustasid temale ning ütlesid: „Me jõudsime sellele maale, kuhu sa meid läkitasid. See voolab tõesti piima ja mett, ja siin on selle viljad.
Psalm 39 Laulujuhatajale: Jedutuuni jaoks; Taaveti laul.
Ma ütlesin: Ma hoian oma eluteed, et ma ei tee pattu oma keelega; ma hoian oma suud nagu päitsetega, niikaua kui õel on mu ees.
Ma jäin vait ega lausunud sõnagi, ma vaikisin heast käekäigust; kuid mu valu läks kangemaks.
Mu süda läks kuumaks mu sees: kui ma neid asju mõtlesin, siis süttis tuli mu sees, ma puhkesin rääkima oma keelega.
Issand, anna mulle teada mu elu ots ja mu päevade mõõt, et ma tunneksin, kui kaduv ma olen.
Vaata, sa oled mu elupäevad pannud kämbla laiuseks, mu eluiga on kui eimiski sinu ees; tühi õhk on iga inimene, kes seisab püsti. Sela.
Ainult nagu varjukuju kõnnib inimene; nad teevad kära tühja pärast, nad kuhjavad kokku ega tea, kes selle saab.
Ja nüüd, Issand, mida ma pean ootama? Oma lootuse ma panen üksnes sinu peale!
Kisu mind välja kõigist mu üleastumistest, ära anna mind jõledate teotada!
Ma olen vait ega ava oma suud, sest sina tegid seda.
Kõrvalda mu pealt oma nuhtlus; su käe vaenust ma lõpen ära!
Kui sa inimesi karistad nuhtlustega süütegude pärast, siis pudeneb otsekui koide söödud see, mis temale on kallis. Kõik inimesed on tühi õhk. Sela.
Issand, kuule mu palvet ja pane tähele mu kisendamist! Ära vaiki mu silmavee puhul, sest ma olen võõras sinu ees ja majaline, nõnda nagu kõik mu vanemad!
Pööra oma pilk minust eemale, et mu meel saaks rõõmsaks, enne kui ma lähen ära ja mind ei ole enam!