Eestikeelne Piibel 1997
Iiob 17 Mu vaim on murtud, mu päevad on kustutatud, mind ootavad hauad.Tõesti, pilked on mu osa, ja nende tõrksusest on mu silm väsinud.
Pane ometi minu heaks pant tallele enese juurde! Kes muidu mu kasuks kätt lööks?
Et sa oled nende südamed arusaamisest võõrutanud, siis sa ei ülenda neid.
Kes kutsub sõbrad jagamisele, selle lastel tuhmuvad silmad.
Mind on antud inimestele sõnakõlksuks ja ma olen pealesülitamiseks nende ees.
Mu silm on kurbusest tuhm ja kõik mu liikmed on otsekui varjud.
Õiglased ehmuvad sellest ja süütu ärritub jumalavallatute pärast.
Aga õige püsib oma teel, ja kellel on puhtad käed, kasvab tugevuses.
Te kõik aga võite tulla taas, tarka ma teie hulgast ei leia.
Mu päevad on möödunud, katki kistud on mu kavatsused, mu südame soovid.
Need tegid öö päevaks: valgus oli lähemal kui pimedus.
Kui ma veel võin loota, siis on surmavald mu koda, ma laotan oma aseme pimedusse.
Ma hüüan hauale: „Sa oled mu isa!” ja ussikestele: „Mu ema ja õde!”
Kus on siis mu lootus, ja kes saaks mu lootust näha?
Minuga astud sa alla surmavalda, kui üheskoos põrmu vajume.”
Psalm 22 Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid? Kaugel mu päästest on mu oigamissõnad.
Mu Jumal, päeval ma hüüan, aga sa ei vasta, ja ööselgi, kuid ei leia enesele rahu.
Ja ometi oled sina püha, kelle trooniks on Iisraeli kiituslaulud.
Sinu peale lootsid meie esiisad, lootsid, ja sina päästsid nad;
nad kisendasid sinu poole ja pääsesid, nad lootsid sinu peale ega jäänud häbisse.
Aga mina olen ussike ja mitte mees, inimeste teotada ja halb rahva meelest.
Kõik, kes mind näevad, irvitavad mu üle; nad ajavad suu ammuli, vangutavad pead:
„Ta on kõik veeretanud Issanda peale; see päästku ta, kiskugu ta välja hädast, sest tal on ju temast hea meel.”
Jah, sina oled see, kes tõi mind välja üsast, kes kaitses mind mu ema rinnal.