Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 2 Miks paganad möllavad ja rahvad mõtlevad tühja?Ilmamaa kuningad astuvad esile ja vürstid peavad üheskoos nõu Issanda ja tema võitud mehe vastu:
„Kiskugem katki nende ahelad ja visakem enestelt ära nende köied!”
Kes taevas istub, naerab; Issand pilkab neid.
Oma vihas ta kõneleb siis nendega ja oma raevus ta teeb neile hirmu:
„Aga mina olen seadnud oma kuninga Siionile, oma pühale mäele.”
- „Ma annan teada Issanda otsuse; tema ütles minule: Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sinu.
Küsi minult, ja ma annan paganad su pärandiks ning ilmamaa otsad su omandiks.
Sa peksad nad puruks raudkepiga, sa lööd nad katki nagu potissepa tehtud astjad.”
Niisiis, teie, kuningad, saage mõistlikuks! Teie, ilmamaa kohtumõistjad, laske endid noomida!
Teenige Issandat kartusega ja ilutsege värisemisega!
Andke suud Pojale, et ta ei vihastaks ja teie ei hukkuks oma teel; sest tema viha süttib pea! Õndsad on kõik, kes tema juures pelgupaika otsivad.
Jeremija 20 Kui preester Pashur, Immeri poeg, kes oli Issanda koja kõrgeim ülevaataja, kuulis Jeremijat prohvetlikult rääkivat neid sõnu,
siis lõi Pashur prohvet Jeremijat ja pani tema jalapakku, mis oli Issanda koja juures Benjamini Ülaväravas.
Kui Pashur järgmisel päeval vabastas Jeremija jalapakust, ütles Jeremija temale: „Issand ei nimeta sind Pashuriks, vaid „Hirm kõikjal”.
Sest Issand ütleb nõnda: Vaata, ma panen su hirmuks sulle enesele ja kõigile su sõpradele: need langevad oma vaenlaste mõõga läbi sinu silmade nähes. Ja ma annan kogu Juuda Paabeli kuninga kätte ning tema viib nad Paabelisse vangi ja lööb nad mõõgaga maha.
Ja ma annan ära kõik selle linna vara, kõik ta töötulu ja kõik ta kallid asjad; kõik Juuda kuningate varandused annan ma nende vaenlaste kätte: nad riisuvad neid, võtavad kaasa ja viivad Paabelisse.
Ja sina, Pashur, ja kõik, kes elavad su kojas, lähete vangi ja sind viiakse Paabelisse: seal sa sured ja sinna sind maetakse, sind ja kõiki su sõpru, kellele sa oled prohvetlikult kuulutanud valet.
Sa valmistasid mulle pettumuse, Issand, ja ma olen pettunud; sa oled minust tugevam ja võitsid. Ma olen iga päev olnud naeruks, kõik pilkavad mind.
Sest iga kord, kui ma räägin, pean ma kisendama. Ma hüüan: „Vägivald ja rüüstamine!” Sest Issanda sõna on saanud mulle igapäevaseks teotuseks ja pilkeks.
Aga kui ma mõtlesin: Ma ei taha enam mõelda tema peale ega rääkida tema nimel, siis oli mu südames nagu põletav tuli, suletud mu luudesse-liikmetesse. Ma nägin vaeva, et seda taluda, aga ma ei suutnud.
Sest ma olen kuulnud paljude laimu, ähvardust kõikjal: „Andke üles! Anname ta üles!” Kõik mu sõbrad luuravad mu vääratust: Vahest ta laseb ennast tüssata, et saaksime teda võita ja temale kätte tasuda.
Aga Issand on minuga otsekui võimas kangelane; seepärast komistavad mu jälitajad ega suuda midagi. Nad jäävad suurde häbisse, sest neil ei ole tulemust. See on igavene häbi, mida ei unustata.
Vägede Issand, kes sa katsud õige läbi, kes sa näed neerusid ja südant, lase mind näha, et sa neile kätte tasud, sest ma olen sinule avaldanud oma riiuasja.
Laulge Issandale, kiitke Issandat, sest tema päästab vaese hinge kurjategijate käest!