Eestikeelne Piibel 1997
1. Saamueli 31 Aga vilistid sõdisid Iisraeli vastu; ja Iisraeli mehed põgenesid vilistite eest ning langesid mahalööduina Gilboa mäele.Ja vilistid tungisid kallale Saulile ja tema poegadele; ja vilistid lõid maha Joonatani, Abinadabi ja Malkisuua, Sauli pojad.
Taplus Sauli vastu oli äge; kui ammukütid leidsid ta, siis nad haavasid teda raskelt.
Ja Saul ütles oma sõjariistade kandjale: „Tõmba oma mõõk välja ja pista mind sellega läbi, et need ümberlõikamatud ei tuleks ega pistaks mind läbi ega teeks minuga nurjatust!” Aga tema sõjariistade kandja ei tahtnud, sest ta kartis väga. Siis võttis Saul ise mõõga ja kukutas ennast selle otsa.
Ja kui tema sõjariistade kandja nägi, et Saul oli surnud, siis kukutas ka tema ennast oma mõõga otsa ja suri koos temaga.
Nõnda surid Saul ja tema kolm poega ja tema sõjariistade kandja, samuti kõik tema mehed selsamal päeval.
Kui Iisraeli mehed, kes olid siinpool orgu ja siinpool Jordanit, nägid, et Iisraeli mehed olid põgenenud ja et Saul ja tema pojad olid surnud, siis nad jätsid linnad maha ja põgenesid, ja vilistid tulid ning asusid neisse.
Ja kui vilistid teisel päeval tulid mahalööduid paljaks riisuma, siis leidsid nad Sauli ja tema kolm poega langenuina Gilboa mäelt.
Nad raiusid tema pea maha ja riisusid ta sõjariistad ning läkitasid ringi mööda vilistite maad, kuulutama rõõmusõnumit nende ebajumalate kojas ja rahva hulgas.
Ja nad panid tema sõjariistad Astarte kotta, aga tema laiba nad riputasid Beet-Saani müürile.
Aga kui Gileadi Jaabesi elanikud kuulsid, mida vilistid olid teinud Sauliga,
siis nad võtsid kätte, kõik vahvad mehed, ja läksid kogu öö ning võtsid Sauli laiba ja tema poegade laibad Beet-Saani müürilt; siis nad tulid Jaabesisse ja põletasid need seal.
Seejärel nad võtsid nende luud ja matsid Jaabesisse tamariskipuu alla ning paastusid seitse päeva.
Psalm 18 Siis ta ütles: „Sind ma armastan südamest, Issand, mu vägi!
Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja; mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge varjupaik!
„Kiidetud olgu Issand!” nõnda ma hüüan, ja ma pääsen oma vaenlaste käest.
Surma köidikud piirasid mind ja nurjatuse jõed tegid mulle hirmu.
Surmavalla köied ümbritsesid mind, surma võrgud sattusid mu ette.
Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta palge ette, ta kõrvu.
Sina päästad mind rahva riidlemistest; sa sead mind rahvaste peaks. Hõimud, keda ma ei tunne, hakkavad mind orjama.
Kuuldes minust nad kuulevad mu sõna, võõra rahva lapsed meelitavad mind.
Võõra rahva lapsed nõrkevad ja väljuvad värisedes oma linnustest.
Issand elab, kiidetud olgu mu kalju! Ülistatud olgu mu päästmise Jumal,
Jumal, kes mulle annab kättemaksu ja alistab mulle rahvad!
Sina, kes mind päästad mu vaenlaste käest, sa ülendad mu mulle vastuhakkajate üle ja vabastad mu vägivallameeste käest.