Eestikeelne Piibel 1997
1. Ajaraamat 10 Aga vilistid sõdisid Iisraeli vastu; ja Iisraeli mehed põgenesid vilistite eest ning langesid mahalööduina Gilboa mäele.Ja vilistid ajasid taga Sauli ja tema poegi, ja vilistid lõid maha Joonatani, Abinaadabi ja Malkisuua, Sauli pojad.
Ja taplus Sauli vastu oli raske; kui ammukütid tema leidsid, siis nad haavasid teda raskelt.
Ja Saul ütles oma sõjariistade kandjale: „Tõmba oma mõõk välja ja pista mind sellega läbi, et need ümberlõikamatud ei tuleks ega teeks minuga nurjatust!” Aga tema sõjariistade kandja ei tahtnud seda teha, sest ta kartis väga. Siis võttis Saul ise mõõga ja kukutas ennast selle otsa.
Ja kui tema sõjariistade kandja nägi, et Saul oli surnud, siis kukutas ka tema ennast mõõga otsa ja suri.
Nõnda surid Saul ja tema kolm poega ja kogu ta sugu; nad surid ühekorraga.
Kui kõik orus olevad Iisraeli mehed nägid, et põgeneti ja et Saul ja tema pojad olid surnud, siis jätsid nad oma linnad maha ja põgenesid, ja vilistid tulid ning asusid neisse.
Ja kui vilistid teisel päeval tulid mahalööduid paljaks riisuma, siis leidsid nad Sauli ja tema pojad langenuina Gilboa mäel.
Ja nad riisusid ta paljaks ja võtsid ta pea ja ta sõjariistad ning läkitasid neid ringi mööda vilistite maad, kuulutama rõõmusõnumit oma ebajumalaile ja rahvale.
Ja nad panid tema sõjariistad oma jumalate kotta, aga tema pealuu nad lõid Daagoni + Daagon oli kaananlaste viljajumal. koja külge.
Kui kogu Gileadi Jaabes kuulis kõike seda, mida vilistid Sauliga olid teinud,
siis nad tõusid, kõik vahvad mehed, võtsid Sauli laiba ja tema poegade laibad ning tõid need Jaabesisse. Nad matsid nende luud tamme alla Jaabesis ja paastusid seitse päeva.
Nõnda suri Saul oma truudusetuse pärast, mida ta oli osutanud Issanda vastu, sellepärast et ta ei olnud tähele pannud Issanda sõna, samuti sellepärast, et ta oli nõu küsinud surnu vaimult
ega olnud nõu küsinud Issandalt. Seepärast laskis ta tema surra ja andis kuningriigi Taavetile, Iisai pojale.
Psalm 18 Siis ta ütles: „Sind ma armastan südamest, Issand, mu vägi!
Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja; mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge varjupaik!
„Kiidetud olgu Issand!” nõnda ma hüüan, ja ma pääsen oma vaenlaste käest.
Surma köidikud piirasid mind ja nurjatuse jõed tegid mulle hirmu.
Surmavalla köied ümbritsesid mind, surma võrgud sattusid mu ette.
Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta palge ette, ta kõrvu.
Sina päästad mind rahva riidlemistest; sa sead mind rahvaste peaks. Hõimud, keda ma ei tunne, hakkavad mind orjama.
Kuuldes minust nad kuulevad mu sõna, võõra rahva lapsed meelitavad mind.
Võõra rahva lapsed nõrkevad ja väljuvad värisedes oma linnustest.
Issand elab, kiidetud olgu mu kalju! Ülistatud olgu mu päästmise Jumal,
Jumal, kes mulle annab kättemaksu ja alistab mulle rahvad!