Piibel.NET
Otsing Ps 17; Jr 17:5-18; Mt 12:22-32
(40 vastet, leht 1 2-st)
Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 17 Taaveti palve. Kuule, Issand, mu õiget asja, pane tähele mu härrast hüüdmist, võta kuulda mu palvet, mis pole petiste huulte oma!
Sinu palge eest tulgu mulle õiglane otsus, sinu silmad näevad, mis on õige!
Kui sa katsud läbi mu südame, tuled öösel mind vaatama ja uurid mind - siis sa ei leia midagi. Kui ma mõtlesin kurja, siis ei pääsenud see üle mu huulte.
Inimlikes tegudes olen ma sinu huulte sõnade tõttu hoidunud üleannetuist teeradadest.
Mu sammud hoidsid kinni su jälgedest, mu jalad ei kõikunud.
Ma hüüan sinu poole, sest sina, Jumal, vastad mulle; pööra oma kõrv mu poole, kuule mu kõnet!
Osuta imeliselt oma heldust, sa nende päästja, kes otsivad su juures pelgupaika su paremale käele vastupanijate eest!
Hoia mind nagu silmatera; oma tiibade varju alla peida mind
õelate eest, kes mind rõhuvad, mu verivaenlaste eest, kes mind piiravad!
Nad on sulgenud oma rasvunud südame, oma suuga nad räägivad ülbesti.
Nad on meie kannul; nüüd nad ümbritsevad mind. Oma silmad nad sihivad sellele, kuidas mind maha panna.
Nad on nagu lõvi, kellel on himu murda, ja nagu noor lõvi, kes peidus varitseb.
Tõuse, Issand, astu tema vastu, suru ta maha; päästa mu hing õela käest oma mõõgaga,
meeste käest oma käega, oh Issand, meeste käest, kes on maailmast, kelle osa on siin elus, kelle kõhu sa täidad oma varaga, kelle pojad saavad rohkesti ja kes panevad ülejäägi hoiule oma lastele!
Mina saan näha su palet õiguses, saan täis su palge paistusest, kui ma ärkan.
Jeremija 17 Nõnda ütleb Issand: Neetud on mees, kes loodab inimeste peale, kes peab liha oma käsivarreks ja kelle süda lahkub Issandast.
Tema on otsekui kadakas nõmmel, mis ei näe head tulemas; ta asub kõrbe kivirägas, soolasel, elamiskõlbmatul maal.
Aga õnnistatud on mees, kes loodab Issanda peale, kelle lootuseks on Issand.
Tema on otsekui vee äärde istutatud puu, mis ajab oma juuri oja kaldal ega karda, kui palavus tuleb, vaid ta lehed on haljad; ja põua-aastal ta ei muretse ega lakka vilja kandmast.
Süda on petlikum kui kõik muu ja äärmiselt rikutud - kes suudab seda mõista?
Mina, Issand, uurin südant, katsun läbi neerud, et anda igaühele tema tee kohaselt, tema tegude vilja mööda.
Nagu põldpüü, kes haub, mida ta ei ole munenud, on see, kes kogub ülekohtuselt rikkust; pooles eas peab ta selle jätma ja rumalana lõpetab ta oma elu.
Aujärg, kõrge algusest peale, on meie pühamu paik.
Issand, Iisraeli lootus! Kõik, kes sinu hülgavad, jäävad häbisse. Kes minust taganevad, kirjutatakse põrmu, sest nad on jätnud maha elava vee allika, Issanda.
Tee mind terveks, Issand, siis ma saan terveks; aita mind, siis ma saan abi, sest sina oled mu kiitus.