Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 145 Taaveti kiituslaul. Ma tõstan sind kõrgeks, mu Jumal, sa kuningas! Ja ma tänan su nime ikka ja igavesti!Iga päev ma tänan sind ja kiidan su nime ikka ja igavesti!
Suur on Issand ja kõrgeks kiidetav, tema suurus on uurimatu!
Rahvapõlv ülistab rahvapõlvele sinu tegusid, ja nad kuulutavad sinu suurt vägevust.
Sinu võimsuse toredat hiilgust ja su imeasju tahan ma meeles mõlgutada.
Sinu kardetavast jõust räägitagu ja ma jutustan sinu suurtest töödest.
Su suure headuse mälestust kuulutatagu ja su õiguse üle hõisatagu!
Armuline ja halastaja on Issand, pika meelega ja suur helduselt.
Nahum 2 Sest Issand taastab Jaakobi suuruse nagu Iisraeli suuruse, kuigi rüüstajad on rüüstanud neid ja on hävitanud nende võsud.
Tema kangelaste kilbid on punased, sõjamehed ise purpurpunaseis riideis; ta määratud päeval on sõjavankrid otsekui tõrvikute tuli ja ratsud on rahutud.
Vankrid kihutavad tänavail, tormavad turgudel sinna ja tänna; need paistavad tõrvikuina, sähvivad otsekui välgud.
Tema vägevad kutsutakse kokku: nad komistavad teel, nad tõttavad müürile, aga juba on püstitatud kaitsekatus.
Jõeväravad avatakse ja palee hakkab vankuma.
Kuninganna tõstetakse püsti, võetakse paljaks, viiakse ära. Tema teenijad halavad, häälitsevad nagu tuvid, taovad enestele vastu rinda.
Niineve on nagu veetiik, mille veed voolavad ära. „Pidage! Seiske!” Aga keegi ei pöördu tagasi.
Riisuge hõbedat, riisuge kulda! Varandust on otsatult! Võtke enestele kandam kõigist kalleist asjust!
Tühjus, lagedus ja häving! Julgus kaob, põlved võbisevad, kõigis niudeis on värin ja kõik palged õhetavad.
Kus on nüüd lõvide pesapaik ja noorte lõvide söödamaa, kuhu lõvi sai pugeda ja kus viibis lõvikutsikas, ilma et keegi neid oleks peletanud?
Kus on lõvi, kes murdis oma kutsikate tarviduseks ja kägistas emalõvide jaoks, kes täitis oma urkad saagiga ja pesapaigad sellega, mis ta murdis?
2. Korintose 13 Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus! Pange end proovile! Või te ei tunne endast, et Jeesus Kristus on teie sees? Kui ei, siis te olete ju kõlbmatud!
Aga ma loodan, et te tunnetate, et meie ei ole kõlbmatud.
Me palume Jumalat, et teie ei teeks mingit kurja - mitte et meie seeläbi paistaksime kõlblikena, vaid me tahame, et teie teeksite head, ehkki meie oleksime nagu kõlbmatud.
Sest me ei suuda midagi tõe vastu, vaid üksnes tõe poolt.
Meid rõõmustab, kui meie oleme nõdrad, teie aga vägevad. Ja me palvetame, et teie asjad saaksid korda.
Ma kirjutan seda eemal olles sellepärast, et ma teie juures olles võiksin seda meelevalda, mille Issand mulle on andnud, kasutada ülesehitamiseks ja mitte karmilt mahalõhkumiseks.