Eestikeelne Piibel 1997
1. Moosese 13 Aga ka Lotil, kes rändas koos Aabramiga, oli lambaid ja kitsi, veiseid ja telke.Kuid maa ei suutnud neid toita, et üheskoos elada, sest nende varandus oli nii suur, et neil oli võimatu üheskoos elada.
Ja Aabrami loomade karjaste ja Loti loomade karjaste vahel tekkis riid; kaananlased ja perislased elasid siis veel sellel maal.
Siis Aabram ütles Lotile: „Ärgu olgu riidu minu ja sinu vahel, minu karjaste ja sinu karjaste vahel. Meie, mehed, oleme ju vennad!
Eks ole kogu maa su ees lahti? Mine nüüd minu juurest ära, lähed sina vasakut kätt, lähen mina paremat kätt; lähed sina paremat kätt, lähen mina vasakut kätt.”
Siis Lott tõstis oma silmad üles ja nägi, et kogu Jordani piirkond oli kõikjal veerikas; enne kui Issand Soodoma ja Gomorra hävitas, oli see kuni Soarini otsekui Issanda rohuaed, samasugune nagu Egiptusemaa.
Ja Lott valis enesele kogu Jordani piirkonna; Lott läks teele hommiku poole ja nad lahkusid teineteisest.
Aabram jäi Kaananimaale ja Lott asus piirkonna linnadesse ning lõi oma telgid üles Soodomani.
Aga Soodoma mehed olid väga pahad ja patused Issanda ees.
Ja Issand ütles Aabramile, pärast seda kui Lott tema juurest oli lahkunud: „Tõsta nüüd oma silmad üles ja vaata paigast, kus sa oled, põhja ja lõuna ja hommiku ja õhtu poole,
sest kogu maa, mida sa näed, ma annan sinule ja su soole igaveseks ajaks!
Ja ma teen su soo maapõrmu sarnaseks: kui keegi suudab maapõrmu ära lugeda, siis on sinugi sugu äraloetav.
Võta kätte, käi maa läbi pikuti ja põiki, sest ma annan selle sinule!”
Ja Aabram võttis telgid ja tuli ning elas Mamre tammikus, mis on Hebroni juures; ja ta ehitas sinna altari Issandale.
Psalm 138 Issand viib mu asja lõpule. Issand, sinu heldus kestab igavesti! Ära jäta maha oma kätetööd!
2. Korintose 2 Ma ju tegin endamisi sellise otsuse, et ma ei tule taas teie juurde kurbuses.
Sest kui mina teid kurvastan, kes teine siis rõõmustaks mind kui see, keda ma olen kurvastanud?
Ja just seepärast ma kirjutasin teile, et teie juurde tulles mind ei kurvastaks need, kelle üle ma oleksin pidanud rõõmustama. Olen ju veendunud teie kõigi suhtes, et minu rõõm on ka teie kõikide oma.
Ma küll kirjutasin teile suures ahistuses ja südamekitsikuses paljude pisaratega, aga ma ei teinud seda selleks, et teid kurvastada, vaid et te mõistaksite, kui väga ma teid armastan.
Aga kui keegi on kurvastust põhjustanud, siis ta ei ole kurvastanud mind, vaid mingil määral - et ma ei ütleks liiga rängalt - teid kõiki.
Niisugusele piisab noomimisest, mida ta enamiku käest on saanud,
nii et nüüd te peate talle pigem andestama ja teda julgustama, et suur kurvastus teda ära ei neelaks.
Seepärast ma palun teid osutada armastust tema vastu.
Selleks ma ju kirjutasingi, et läbi katsuda teie meelsust, kas te kõiges olete kuulekad.
Kellele teie aga midagi andestate, sellele andestan minagi. Ja selle, mida minul on andestada - kui mul üldse on midagi andestada -, selle ma andestan teie pärast Kristuse palge ees,