Eestikeelne Piibel 1997
1. Saamueli 19 Ja Taavet põgenes ja pääses ning tuli Saamueli juurde Raamasse ja jutustas temale kõik, mis Saul temale oli teinud. Siis läksid tema ja Saamuel Naajotisse ning jäid sinna.Ja Saulile teatati ning öeldi: „Vaata, Taavet on Raama Naajotis.”
Siis Saul läkitas käskjalad Taavetit tooma; aga kui need nägid prohvetlikult kõnelevate prohvetite salka ja Saamueli seisvat ülevaatajana nende üle, siis tuli Jumala Vaim Sauli käskjalgade peale ja nemadki hakkasid prohvetlikult rääkima.
Kui sellest Saulile teatati, siis ta läkitas teised käskjalad, aga needki hakkasid prohvetlikult rääkima; siis läkitas Saul veel kolmandad käskjalad, aga needki hakkasid prohvetlikult rääkima.
Siis ta läks ka ise Raamasse. Ja kui ta jõudis suure kaevu juurde Sekusse ja küsis ning ütles: „Kus on Saamuel ja Taavet?”, siis vastati: „Vaata, Raama Naajotis.”
Siis ta läks sealt Raama Naajoti poole ja Jumala Vaim tuli ka tema peale; ja ta aina läks ning kõneles prohvetlikult, kuni ta jõudis Raama Naajotisse.
Ja temagi võttis oma riided seljast ja temagi kõneles prohvetlikult Saamueli ees ning lamas alasti kogu selle päeva ja kogu selle öö; sellepärast on ütluseks: „Kas ka Saul on prohvetite hulgas?”
Psalm 130 Palveteekonna laul. Põhjatuist sügavusist hüüan ma sinu poole, Issand!
Issand, kuule mu häält, sinu kõrvad pangu tähele mu anumise häält!
Kui sina, Issand, peaksid meeles kõik pahateod, kes siis, Issand, püsiks?
Kuid sinu käes on andeksand, et sind kardetaks.
Ma ootan Issandat, mu hing ootab, ja ma loodan tema sõna peale.
Mu hing ootab Issandat enam kui valvurid hommikut, kui valvurid hommikut.
Iisrael, looda Issanda peale, sest Issanda juures on heldus ja tema juures on rohke lunastus!
Ja tema lunastab Iisraeli kõigist tema pahategudest.
2. Korintose 7 Andke meile ruumi oma südames! Me ei ole kellelegi ülekohut teinud, me ei ole kedagi laostanud, me ei ole kedagi petnud.
Ma ei ütle seda teie hukkamõistmiseks, sest ma olen juba enne öelnud, et teie olete meie südames, et me üheskoos sureksime ja üheskoos elaksime.
Mul on rohkelt julgust teie ees, mul on teie üle palju kiitlemist, ma olen täis lohutust, mul on ülikülluses rõõmu igas meie kitsikuses.
Sest tõesti, kui me tulime Makedooniasse, ei olnud meie ihul mingit hõlpu, vaid meid vaevati igati - väljas olid tülid, sees kartused.
Aga Jumal, kes julgustab alandlikke, on meid julgustanud Tiituse tuleku kaudu.
See ei olnud üksnes tema tulek, vaid ka julgustus, millega teie teda olete julgustanud, nii et ma veel enam rõõmustasin, kui ta meile jutustas teie igatsemisest, teie kurtmisest, teie innukusest minu pärast.
Sest kuigi ma teid kirjaga kurvastasin, ei kahetse ma seda. Ja kui ma kahetsesingi - ma näen, et see kiri on teid ikkagi mõneks ajaks kurvastanud -,
siis nüüd ma rõõmustan. Ma ei rõõmusta, et teie kurvastasite, vaid et te kurvastasite meeleparanduseks. Te olete ju Jumalale meelepäraselt kurvastanud, nii et meie ei ole teile millegagi kahju teinud.
Jah, Jumalale meelepärane kurvastus toob meeleparanduse päästeks, mida ei kahetseta, maailma kurvastus toob aga surma.
Sest vaadake, millise innukuse on teis tekitanud just see, et te Jumalale meelepäraselt kurvastasite, millise kaitsekõne, millise meelepaha, millise kartuse, millise igatsuse, millise innu, millise karistuse! Teie olete end kõigiti näidanud puhtana selles asjas.