Eestikeelne Piibel 1997
1. Moosese 21 Ja Issand hoolitses Saara eest, nõnda nagu ta oli lubanud. Issand toimis Saaraga, nõnda nagu ta oli öelnud:Saara jäi lapseootele ja tõi Aabrahamile poja ilmale ta vanas eas, määratud ajal, millest Jumal temaga oli rääkinud.
Ja Aabraham pani oma pojale, kes temale sündis, kelle Saara temale ilmale tõi, Iisak nimeks.
Ja Aabraham lõikas ümber oma poja Iisaki, kui see kaheksapäevane oli, nõnda nagu Jumal teda oli käskinud.
Ja Aabraham oli sada aastat vana, kui ta poeg Iisak temale sündis.
Aga Saara ütles: „Jumal pani mind naerma! Igaüks, kes sellest kuuleb, naerab mind!” + Vt 17:19 seletust.
Ja ta ütles: „Kes oleks võinud Aabrahamile kuulutada, et Saara imetab veel lapsi? Ometi tõin ma temale poja ilmale ta vanas eas!”
Psalm 130 Ma ootan Issandat, mu hing ootab, ja ma loodan tema sõna peale.
Mu hing ootab Issandat enam kui valvurid hommikut, kui valvurid hommikut.
Iisrael, looda Issanda peale, sest Issanda juures on heldus ja tema juures on rohke lunastus!
Ja tema lunastab Iisraeli kõigist tema pahategudest.
Matteuse 1 Jeesuse Kristuse sündimisega oli aga nõnda. Tema ema Maarja, kes oli Joosepiga kihlatud, leidis enne enda kojuviimist, et ta ootab Pühast Vaimust last.
Tema mees Joosep aga, kes oli õiglane ega tahtnud teda avalikult häbistada, võttis nõuks ta salaja minema saata.
Aga kui ta seda mõtles, vaata, siis ilmus talle unenäos Issanda ingel, kes ütles: „Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust.
Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus + Jeesus on kreeka vorm heebreakeelsest nimest Joosua, mis tähendab 'Jahve päästab'. , sest tema päästab oma rahva nende pattudest.”
Kõik see sündis, et läheks täide, mida Issand on rääkinud prohveti kaudu:
„Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immaanuel”, see on tõlkes: Jumal on meiega.
Kui Joosep unest ärkas, tegi ta nõnda, nagu Issanda ingel oli teda käskinud. Ta võttis oma naise enese juurde,
Heebrealaste 6 Kui Jumal Aabrahamile tõotas, siis ta vandus iseenese juures, kuna tal ei olnud kedagi suuremat, kelle juures vanduda.
Ta ütles: „Tõesti, õnnistades õnnistan ma sind ja rohkendades rohkendan ma sind!”
Ja nõnda, olles pikameelne, koges ta tõotuse täitumist.
Inimesed vannuvad ju kellegi suurema juures, kui nad ise on, ja vanne on neile kinnitus igasuguse vastuvaidlemise lõpetamiseks.
Just seepärast, et Jumal tahtis tõotuse pärijaile veel selgemini näidata oma nõu kõikumatust, kinnitas ta seda vandega,
et kahe kõikumatu tõsiasja läbi, milles on võimatu Jumala valelikkus, saaksime mõjuvat julgustust meie, kes oleme rutanud kinni haarama antud lootusest,
mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud. See ulatub vahevaiba taha sisimasse,