Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 119 Olgu mu süda laitmatu su määrustes, et ma ei jääks häbisse!Mu hing on lõppemas, oodates su abi, ma loodan sinu sõna peale.
Mu silmad on lõppemas, igatsedes su ütlust; ma küsin: „Millal sa trööstid mind?”
Sest ma olen nagu nahkastja suitsus; sinu määrusi ma ei ole aga unustanud.
Kui palju päevi on veel su sulasel? Millal saadad täide kohtuotsuse mu tagakiusajate kallal?
Ülbed on kaevanud mulle auke, need, kes ei ela su Seaduse järgi.
Kõik su käsud on tõde; valega kiusatakse mind taga. Aita mind!
Peaaegu oleksid nad lõpetanud minu elu maa peal. Mina aga ei ole hüljanud su korraldusi.
Oma heldust mööda elusta mind, siis ma hoian sinu suu tunnistust!
Igavesti, Issand, jääb püsima sinu sõna taevas.
Põlvest põlve kestab su ustavus. Sina oled kinnitanud maa ja see seisab.
Sinu seaduste kohaselt nad püsivad tänapäev, sest need kõik on sinu sulased.
Kui sinu Seadus ei oleks olnud mu rõõm, siis ma oleksin hukkunud oma viletsuses.
Ma ei unusta iialgi su korraldusi, sest nendega sa oled mind elustanud.
Sinu oma olen mina, päästa mind, sest ma nõuan taga su korraldusi!
Õelad lootsid mind hukata; mina panen tähele sinu tunnistusi.
Ma olen näinud, et ka kõige täiuslikumal asjal on lõpp, kuid sinu käsk on väga avar.