Eestikeelne Piibel 1997
2. Kuningate 22 Ja see sündis kuningas Joosija kaheksateistkümnendal aastal, kui kuningas läkitas kirjutaja Saafani, Mesullami poja, Issanda kotta, öeldes:„Mine ülempreester Hilkija juurde, et ta võtaks kokku Issanda kotta toodud raha, mis lävehoidjad rahvalt on kogunud,
ja et see antaks tööjuhatajate kätte, kelle hooleks on Issanda koda, et nad annaksid seda Issanda kojas töötegijaile lagunenud koja kohendamiseks:
puuseppadele ja ehitustöölistele ja müürseppadele, ja puude ning tahutud kivide ostmiseks, et koda kohendada.
Aga nendega ärgu peetagu arvet nende kätte antava raha osas, vaid nad talitagu ustavalt!”
Ja ülempreester Hilkija ütles kirjutaja Saafanile: „Ma leidsin Issanda kojast Seaduse raamatu.” Ja Hilkija andis raamatu Saafanile ning tema luges seda.
Siis tuli kirjutaja Saafan kuninga juurde ja tõi kuningale sõna ning ütles: „Su sulased on raha, mis kojas leidus, toonud ja andnud tööjuhatajate kätte, kelle hooleks on Issanda koda.”
Ja kirjutaja Saafan teatas kuningale ning ütles: „Preester Hilkija andis mulle raamatu.” Ja Saafan luges sellest kuningale ette.
Aga kui kuningas kuulis Seaduse raamatu sõna, siis ta käristas oma riided lõhki.
Ja kuningas andis käsu preester Hilkijale ja Ahikamile, Saafani pojale, ja Akborile, Miikaja pojale, ja kirjutaja Saafanile ja kuninga sulasele Asajale, öeldes:
„Minge küsitlege Issandat minu ning rahva ja kogu Juuda nimel selle leitud raamatu sõnade pärast, sest suur on Issanda viha, mis on süttinud põlema meie vastu, sellepärast et meie vanemad ei ole võtnud kuulda selle raamatu sõnu, et teha kõige selle järgi, mis meie jaoks on kirjutatud!”
Siis läksid preester Hilkija, Ahikam, Akbor, Saafan ja Asaja naisprohvet Hulda juurde, kes oli riietehoidja Sallumi, Tikva poja Harhase pojapoja naine ja elas Jeruusalemmas teises linnaosas; ja nad rääkisid temaga.
Ja tema ütles neile: „Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Öelge sellele mehele, kes teid minu juurde läkitas:
Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma saadan sellele paigale ja selle elanikele õnnetuse kõigi selle raamatu sõnade kohaselt, mida Juuda kuningas luges,
sellepärast et nad jätsid mind maha ja suitsutasid teistele jumalatele, et mind vihastada oma kõiksugu kätetöödega; mu viha on süttinud põlema selle paiga vastu ega kustu mitte.
Aga Juuda kuningale, kes teid läkitas Issandat küsitlema, öelge nõnda: Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal, sõnadest, mis sa oled kuulnud:
Et su süda pehmenes ja sa alandasid ennast Issanda ees, kui sa kuulsid, mis ma olen rääkinud selle paiga ja selle elanike kohta, et need saavad jubeduseks ja needesõnaks, ja et sa käristasid oma riided lõhki ning nutsid minu ees, siis olen ka mina sind kuulnud, ütleb Issand.
Sellepärast, vaata, ma koristan sind su vanemate juurde ja sind koristatakse rahus oma hauda ja sinu silmad ei saa näha kogu seda õnnetust, mille ma saadan sellele paigale.” Ja nad tõid kuningale sõna tagasi.
Psalm 119 Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Ma olen vandunud ja täidan seda, et ma pean sinu õiguse seadusi.
Ma olen väga vaevatud. Issand, elusta mind oma sõna järgi!
Minu suu vabatahtlikud ohvrid olgu su meelt mööda, Issand, ja õpeta mulle oma seadusi!
Mu hing on alati mu pihus ja sinu Seadust ma ei unusta.
Õelad on mulle pannud püüdepaela, kuid mina ei eksi ära sinu korraldustest.
Su tunnistused ma olen saanud pärandiks igavesti, sest nad on mu südame rõõm.