Eestikeelne Piibel 1997
5. Moosese 27 Ja Mooses andis sel päeval rahvale käsu, öeldes:„Kui te olete läinud üle Jordani, siis seisku need rahva õnnistamiseks Gerisimi mäel: Siimeon, Leevi, Juuda, Issaskar, Joosep ja Benjamin.
Ja need seisku needmiseks Eebali mäel: Ruuben, Gaad, Aaser, Sebulon, Daan ja Naftali.
Ja leviidid võtku sõna ning öelgu kõigile Iisraeli meestele valju häälega:
„Neetud olgu igaüks, kes valmistab nikerdatud või valatud kuju jäleduseks Issandale, sepa kätetöö, ja seab selle üles salaja!” Ja kogu rahvas kostku ning öelgu: „Aamen!” + Aamen ('kindel', 'usaldatav') on sõna, mida kasutatakse kinnitussõnana, kui ühinetakse teise poolt öeldud palve, ülistuse või vandega.
„Neetud olgu, kes põlgab oma isa ja ema!” Ja kogu rahvas öelgu: „Aamen!”
„Neetud olgu, kes nihutab paigast oma ligimese piirimärgi!” Ja kogu rahvas öelgu: „Aamen!”
„Neetud olgu, kes eksitab pimeda teelt!” Ja kogu rahvas öelgu: „Aamen!”
„Neetud olgu, kes väänab võõra, vaeslapse ja lesknaise õigust!” Ja kogu rahvas öelgu: „Aamen!”
„Neetud olgu, kes magab oma isa naise juures, sest ta tõstab üles oma isa hõlma!” Ja kogu rahvas öelgu: „Aamen!”
„Neetud olgu, kes ühtib mõne loomaga!” Ja kogu rahvas öelgu: „Aamen!”
„Neetud olgu, kes magab oma õe, oma isa tütre või oma ema tütre juures!” Ja kogu rahvas öelgu: „Aamen!”
„Neetud olgu, kes magab oma ämma juures!” Ja kogu rahvas öelgu: „Aamen!”
„Neetud olgu, kes oma ligimese salaja maha lööb!” Ja kogu rahvas öelgu: „Aamen!”
„Neetud olgu, kes võtab meelehead inimese mahalöömiseks, süütu vere valamiseks!” Ja kogu rahvas öelgu: „Aamen!”
„Neetud olgu, kes ei pea selle Seaduse sõnu ega tee nende järgi!” Ja kogu rahvas öelgu: „Aamen!”
Iiob 1 Uusimaal oli mees, Iiob nimi. See mees oli vaga ja õiglane, ta kartis Jumalat ja hoidus kurjast.
Temale sündis seitse poega ja kolm tütart.
Tema karjas oli seitse tuhat lammast ja kitse, kolm tuhat kaamelit, viissada paari härgi, viissada emaeeslit, ja tal oli väga palju peret; see mees oli rikkaim kõigist hommikumaalastest.
Tema pojad käisid ja pidasid pidusid üksteise kodades, igaüks omal päeval; nad läkitasid käskjalad oma kolme õe järele ja kutsusid nad enestega sööma ja jooma.
Aga kui pidupäevad olid ringi teinud, siis Iiob läkitas käskjalad poegade järele ja pühitses neid; ta tõusis hommikul vara ja ohverdas põletusohvreid, igaühe eest ühe, sest Iiob mõtles: „Võib-olla on mu pojad pattu teinud ja südames Jumalat neednud.” Nõnda tegi Iiob alati.
Ent ühel päeval, kui Jumala lapsed tulid ja seisid Issanda ees, tuli ka saatan nende sekka.
Ja Issand küsis saatanalt: „Kust sa tuled?” Ja saatan vastas Issandale ning ütles: „Maad mööda hulkumast ja rändamast.”
Siis Issand ütles saatanale: „Kas oled pannud tähele mu sulast Iiobit? Sest tema sarnast maa peal ei ole: vaga ja õiglane mees, kardab Jumalat ja hoidub kurjast.”
Saatan vastas Issandale ning ütles: „Kas Iiob asjata Jumalat kardab?