Eestikeelne Piibel 1997
2. Kuningate 4 Ja ühel päeval juhtus, et Eliisa läks Suunemisse; seal oli keegi rikas naine ja see peatas teda leiba võtma; nõnda iga kord, kui ta sealt läbi läks, põikas ta sinna leiba võtma.Ja naine ütles oma mehele: „Vaata, ma tean, et see, kes alati meilt mööda läheb, on püha jumalamees.
Tehkem ometi pisike müürikamber ja pangem temale sinna ase, laud, iste ja lambijalg; ja kui ta tuleb meie juurde, siis ta võib minna sinna.”
Ja ühel päeval juhtus, et ta tuli sinna, läks müürikambrisse ja magas seal.
Ja ta ütles oma teenrile Geehasile: „Kutsu see suunemlanna!” Ja see kutsus tema ning naine astus ta ette.
Siis ta ütles teenrile: „Ütle ometi temale: Vaata, sa oled meie pärast kõike seda vaeva näinud. Mida saaks teha sinu heaks? Kas on tarvis su eest midagi rääkida kuninga või väepealikuga?” Aga naine vastas: „Ma elan ju oma rahva keskel.”
Eliisa küsis: „Mida siis saaks teha tema heaks?” Ja Geehasi vastas: „Vaata, tal pole poega ja ta mees on vana.”
Siis ta ütles: „Kutsu tema!” Ja Geehasi kutsus ta, ja naine astus uksele.
Ja Eliisa ütles: „Aasta pärast selsamal ajal sa kaisutad poega.” Aga ta vastas: „Ei, mu isand! Sina, jumalamees, ära peta oma teenijat!”
Ent naine jäi lapseootele ja tõi aasta pärast selsamal ajal poja ilmale, nagu Eliisa temale oli öelnud.
Ja Eliisa tuli sinna kotta, ja vaata, poisike oli surnud ja pandud tema voodisse.
Ta läks sisse ning sulges ukse nende mõlema järelt ja palus Issandat.
Siis ta astus voodisse, heitis lapse peale, pani oma suu tema suu peale, oma silmad tema silmade peale ja oma käed tema käte peale; ja kui ta tema peal lamas, siis soojenes lapse ihu.
Siis ta tuli ja kõndis kojas korra sinna ja tänna, läks üles ja heitis poisi peale; siis aevastas poisike seitse korda ja avas silmad.
Ja ta kutsus Geehasi ning ütles: „Kutsu see suunemlanna!” Ja Geehasi kutsus naise ning naine tuli tema juurde. Ja Eliisa ütles: „Võta oma poeg!”
Ja naine tuli ja langes tema jalgade ette ning kummardas maani, võttis oma poja ja läks välja.
Psalm 102 Aga sina, Issand, istud aujärjel igavesti ja sinu mälestus kestab põlvest põlve.
Küll sa tõused ja halastad Siioni peale, sest aeg on käes temale armu anda, paras aeg on juba kätte jõudnud.
Sest sinu sulastele meeldivad tema kivid ja nad haletsevad tema põrmu.
Siis paganad hakkavad kartma Issanda nime ja kõik ilmamaa kuningad sinu au.
Sest kui Issand on üles ehitanud Siioni, siis ilmub ta oma auhiilguses.
Ta on kaldunud nende palve poole, kes on tehtud puupaljaks, ega ole põlanud nende palvet.
Pandagu see kirja tulevase põlve rahva jaoks; siis rahvas, kes luuakse, kiidab Issandat,
et ta on vaadanud oma pühast kõrgusest, Issand on taevast vaadanud ilmamaad,
et kuulda vangide ägamist ja vabastada surmalapsed,