Eestikeelne Piibel 1997
Nutulaulud 3 Jah, sina tõukasid mu hinge rahupõlvest välja, ma olen unustanud, mis on õnn.Ma ütlen: Kadunud on mu jõud ja mu lootus Issanda peale.
Mõtle mu viletsusele ja kodutusele, koirohule ja mürgile!
Sina küll mõtled sellele, et mu hing on rõhutud.
Seda võtan ma südamesse, sellepärast loodan ma veel:
see on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud:
need on igal hommikul uued - sinu ustavus on suur!
Issand on mu osa, ütleb mu hing, seepärast loodan ma tema peale.
Issand on hea neile, kes teda ootavad, hingele, kes teda otsib.
Hea on oodata kannatlikult Issanda päästet.
Hea on mehele, kui ta kannab iket oma nooruses.
Ta istugu üksi ja vakka, kui see on pandud ta peale!
Ta pistku oma suu põrmu - võib-olla on veel lootust!
Ta andku oma põsk sellele, kes teda lööb, et ta oleks küllalt teotatud!
Sest Issand ei tõuka ära igaveseks.
Kui ta on kurvastanud, siis ta ka halastab oma suure helduse pärast.
Sest ta ei alanda ega kurvasta inimlapsi mitte südamest.
Kui jalge alla tallatakse kõik vangid maal,
kui väänatakse mehe õigust Kõigekõrgema palge ees,
kui inimesele tehakse ülekohut tema riiuasjas - kas Issand seda ei näe?
Kes ütleb, et midagi sünnib, ilma et Issand oleks seda käskinud?
Eks tule Kõigekõrgema suust niihästi kuri kui hea?
Miks inimesed elus nurisevad? Igaüks nurisegu omaenese patu pärast!