Eestikeelne Piibel 1997
1. Moosese 4 Ja Aadam sai ühte oma naise Eevaga, kes jäi lapseootele ja tõi Kaini ilmale ning ütles: „Ma olen Issanda abiga mehe ilmale toonud.” + Nimi Kain meenutab heebrea sõna qana 'saama', 'hankima'. Ja tema sünnitas taas: ta venna Aabeli. Ja Aabel oli lambakarjane, Kain aga oli põllumees.
Ja mõne aja pärast juhtus, et Kain tõi Issandale roaohvri maaviljast,
ja ka Aabel tõi oma lammaste esimesest soost ning nende rasvast, ja Issand vaatas Aabeli ja tema roaohvri peale,
aga Kaini ja tema roaohvri peale ta ei vaadanud. Siis Kain vihastus väga ja lõi pilgu maha.
Ja Issand küsis Kainilt: „Mispärast sa vihastud? Ja mispärast sa pilgu maha lööd?
Eks ole: kui sa head teed, siis on su pilk tõstetud üles? Aga kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind. Kuid sina pead tema üle valitsema!”
Ja Kain ütles oma vennale Aabelile: „Lähme väljale!” Ja kui nad väljal olid, tungis Kain oma venna Aabeli kallale ja tappis tema.
Aga Issand küsis Kainilt: „Kus on su vend Aabel?” Ja tema vastas: „Ei mina tea. Kas ma olen oma venna hoidja?”
Ja tema ütles: „Mis sa oled teinud? Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole!
Aga nüüd ole sa neetud siit maa pealt, mis oma suu on avanud, su venna verd sinu käest vastu võttes!
Kui sa harid maad, siis see ei anna sulle enam oma rammu. Sa pead maa peal olema hulkur ja põgenik!”
Ja Kain ütles Issandale: „Mu karistus on suurem, kui ma suudan kanda!
Vaata, sa oled mind täna ära ajanud siit maalt ja ma pean varjule minema su palge eest ning maa peal olema hulkur ja põgenik. Ja igaüks, kes mind leiab, tapab mu.”
Ja Issand ütles temale: „Ei, sugugi mitte, vaid igaühele, kes Kaini tapab, peab seitsmekordselt kätte makstama!” Ja Issand pani Kainile märgi, et leidja teda maha ei lööks.
Ja Kain läks ära Issanda palge eest ning elas Noodimaal + Sõna nod tähendab 'pagulus', vrd salmid 12 ja 14. , hommiku pool Eedenit.
Psalm 39 Laulujuhatajale: Jedutuuni jaoks; Taaveti laul.
Ma ütlesin: Ma hoian oma eluteed, et ma ei tee pattu oma keelega; ma hoian oma suud nagu päitsetega, niikaua kui õel on mu ees.
Ma jäin vait ega lausunud sõnagi, ma vaikisin heast käekäigust; kuid mu valu läks kangemaks.
Mu süda läks kuumaks mu sees: kui ma neid asju mõtlesin, siis süttis tuli mu sees, ma puhkesin rääkima oma keelega.
Issand, anna mulle teada mu elu ots ja mu päevade mõõt, et ma tunneksin, kui kaduv ma olen.
Vaata, sa oled mu elupäevad pannud kämbla laiuseks, mu eluiga on kui eimiski sinu ees; tühi õhk on iga inimene, kes seisab püsti. Sela.
Ainult nagu varjukuju kõnnib inimene; nad teevad kära tühja pärast, nad kuhjavad kokku ega tea, kes selle saab.
Ja nüüd, Issand, mida ma pean ootama? Oma lootuse ma panen üksnes sinu peale!
Kisu mind välja kõigist mu üleastumistest, ära anna mind jõledate teotada!