Piibel.NET
Otsing Mt 13:1-23
(23 vastet, leht 1 1-st)
Eestikeelne Piibel 1997
Matteuse 13 Sel päeval läks Jeesus kodunt välja ja istus järve äärde.
Ja tema juurde kogunes suur rahvahulk, nii et ta pidi astuma paati ning sinna istuma. Kõik rahvas seisis kaldal
ja tema rääkis neile palju asju tähendamissõnadega. Ta ütles:„Vaata, külvaja läks välja külvama.
Ja külvamisel pudenes osa seemet tee äärde ning linnud tulid ja nokkisid selle.
Aga osa kukkus kivisele maale, kus sel polnud palju mulda, ja see tärkas kohe, sest sel polnud sügavat mulda.
Ent päikese tõustes see närtsis ja kuivas ära, sest sel polnud juurt.
Osa seemet kukkus ohakate sekka ning ohakad sirgusid ja lämmatasid selle.
Aga osa kukkus heasse mulda ning kandis vilja, mõni sada, mõni kuuskümmend, mõni kolmkümmend seemet.
Kel kõrvad on, kuulgu!”
Jüngrid astusid Jeesuse juurde ning küsisid temalt: „Miks sa räägid neile tähendamissõnadega?”
Ja Jeesus kostis: „Teile on antud mõista taevariigi saladusi, neile aga ei ole,
sest kellel on, sellele antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, aga kellel ei ole, sellelt võetakse ära seegi, mis tal on.
Ma räägin neile tähendamissõnadega sellepärast, et nad vaadates ei näe ja kuuldes ei kuule ega mõista.
Ja nende kohta läheb täide Jesaja ennustus, mis ütleb: „Kuuldes te kuulete ega mõista, vaadates vaatate ega näe.
Sest selle rahva süda on kalestunud ja nad kuulevad kõrvadega raskesti ja sulevad oma silmad, et nad silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks, et nad südamega ei mõistaks ega pöörduks, et ma võiksin neid parandada.”
Õndsad on aga teie silmad, et need näevad, ja teie kõrvad, et need kuulevad.
Sest tõesti, ma ütlen teile, palju prohveteid ja õigeid on ihaldanud näha, mida teie näete, ega ole näinud, ja kuulda, mida teie kuulete, ega ole kuulnud.
Kuulge nüüd külvaja tähendamissõna tähendust.
Igaühe juurde, kes sõna Kuningriigist kuuleb, ent ei mõista, tuleb kuri ning riisub külvatu ta südamest. See on tee äärde külvatu.
Mis kivisele maale külvati, on see, kes sõna kuuleb ja selle kohe rõõmuga vastu võtab,
aga tal enesel pole juurt, vaid ta on heitlik - kui teda sõna pärast hakatakse rõhuma või taga kiusama, laseb ta end kohe eksitada.
Ohakate sekka külvatu on see, kes sõna küll kuuleb, ent selle ajastu muretsemised ja rikkuse petlik ahvatlus lämmatavad sõna ning see jääb viljatuks.
Heasse mulda külvatu on aga see, kes sõna kuuleb ja mõistab ning siis ka vilja kannab: mõni saja-, mõni kuuekümne-, mõni aga kolmekümnekordselt.”