Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 144 Taaveti laul. Tänatud olgu Issand, mu kalju, kes õpetab mu käsi lahinguks ja mu sõrmi sõjaks,tema, kes on mu heldus ja mu mäelinnus, mu kindel varjupaik ja mu päästja, minu kilp ja see, kelle juures ma pelgupaika otsin; ta alistab minule mu rahva.
Oh Issand! Mis on inimene, et sa tahad teda tunda? Mis on inimlaps, et sa paned teda tähele?
Inimene on tuuleõhu sarnane: tema päevad on nagu mööduv vari.
Issand, kalluta oma taevaid ja tule alla, puuduta mägesid, et need suitseksid!
Löö välku ja pilluta nad laiali, läkita oma nooled ja peleta neid!
Siruta oma käed ülalt, päästa ja tõmba mind välja suurest veest, võõramaa laste käest,
kelle suu räägib tühja ja kelle parem käsi on valetaja käsi!
Jumal, ma laulan sulle uue laulu! Ma mängin kümnekeelsel naablil sinule,
kes annad abi kuningaile, kes päästsid oma sulase Taaveti kurja mõõga eest.
Päästa mind ja vabasta mind võõramaa laste käest, kelle suu räägib tühja ja kelle parem käsi on valetaja käsi,
et meie pojad oleksid noorpõlves nagu hästi kasvatatud taimed, ja meie tütred nagu templi ehituses ilusasti voolitud nurgasambad,
et meie aidad oleksid täis ning annaksid iga liiki vilja, et meie lambakari kasvaks tuhandekordseks ja kümne tuhande kordseks meie nurmedel,
et meie veised oleksid tiined, et ei juhtuks kahju ega kaotust, et ei oleks hädakisa meie tänavatel!
Õnnis on rahvas, kelle käsi nõnda käib. Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand.
Jesaja 35 Kinnitage nõrku käsi ja tehke tugevaks komistavad põlved!
Öelge neile, kel rahutu süda: Olge kindlad, ärge kartke! Vaata, teie Jumal! Kättemaks tuleb, teie Jumala karistus; tema ise tuleb ja päästab teid.
Siis avanevad pimedate silmad ja kurtide kõrvad lähevad lahti.
Siis hüppab jalutu otsekui hirv ja keeletu keel hõiskab, sest veed keevad üles kõrbes ja ojad nõmmemaal.
Kuumavirvendusest saab järv ja põuasest pinnast keevad veeallikad üles; seal, kus on šaakalite eluase, kasvab kaislaid, kõrkjaid ja pilliroogu.
Ja seal on maantee ja tee, mida nimetatakse pühaks teeks; ükski rüve ei või sellel käia, vaid see on tema rahva jaoks: kes seda teed käib, ei eksi, rumaladki mitte.
Seal ei ole lõvi ega lähe sinna murdjad kiskjad, neid seal ei leidu. Aga lunastatud käivad.
Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.
Luuka 21 Ja päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast.
Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse.