Piibel.NET
Otsing Lk 12:49-53; Jr 38:4-10; Ps 40:2-18; Hb 12:49-53
(29 vastet, leht 1 2-st)
Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 40 Ma ootasin Issandat suure ootusega; ta kummardus mu poole ja kuulis mu appihüüdmist
ja tõmbas mind üles õuduse august ja paksust porist ning asetas mu jalad kaljule ja kinnitas mu sammud.
Ta pani mu suhu uue laulu, kiituslaulu meie Jumalale. Paljud näevad seda ja hakkavad kartma ja lootma Issanda peale.
Õnnis on mees, kes paneb oma lootuse Issanda peale ega pöördu ülbete ja valesse taganejate poole.
Palju oled sina, Issand, mu Jumal, teinud imetegusid ja mõelnud mõtteid meie kohta; ei ole kedagi sinu sarnast. Kui ma hakkaksin neid kuulutama ja neist kõnelema, siis oleks neid rohkem kui jõuab ära lugeda.
Tapa- ja roaohver ei ole su meele järgi - aga mu kõrvad oled sa avanud -, põletus- ja patuohvrit sa ei nõua.
Siis ma ütlesin: „Vaata, ma tulen, rullraamatus on minust kirjutatud.
Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega ja sinu Seadus on mu südames.”
Ma jutlustan õiglust suures koguduses; vaata, ma ei sule oma huuli, Issand, sina tead seda!
Su õiglust ma ei varjanud oma südames, sinu ustavusest ja su abist ma rääkisin, su heldust ja su tõde ma ei salga suure koguduse ees.
Sina, Issand, ära keela mulle oma halastust; sinu arm ja su ustavus hoidku mind alati!
Sest lugematud õnnetused on mind piiranud, kõik mu süüteod on mind kätte saanud - mul puudub neist ülevaade, neid on rohkem kui juuksekarvu mu peas ja mu süda kaotab julguse.
Issand, olgu sulle meelepärane mind vabastada! Tõtta mulle appi, Issand!
Häbenegu ja kohmetugu nad kõik, kes püüavad hävitada mu hinge; taganegu ja jäägu häbisse need, kellele meeldib mu õnnetus!
Vallaku jubedus oma häbitööst neid, kes mulle ütlevad: „Paras, paras!”
Olgu rõõmsad ja rõõmutsegu sinus kõik, kes otsivad sind; kes armastavad sinu päästet, need öelgu alati: „Suur on Issand!”
Mina olen vilets ja vaene, aga Issand mõtleb mu peale! Sina oled mu abi ja mu päästja! Mu Jumal, ära viivita!
Jeremija 38 Siis ütlesid vürstid kuningale: „Surmatagu ometi see mees, sest ta teeb lõdvaks nende sõjameeste käed, kes siia linna on alles jäänud, ja kogu rahva käed, rääkides neile seesuguseid sõnu; sest see mees ei otsi sellele rahvale rahu, küll aga õnnetust!”
Ja kuningas Sidkija vastas: „Vaata, ta on teie käes, kuningas ei saa ju teha midagi teie vastu!”
Siis nad võtsid Jeremija ja viskasid ta kuningapoja Malkija kaevu, mis oli vahtkonnaõues; nad lasksid Jeremija köitega alla, aga kaevus ei olnud vett, vaid oli muda, ja Jeremija vajus mudasse.
Kui etiooplane Ebed-Melek, hoovkondlane, kes viibis kuningakojas, kuulis, et nad olid Jeremija pannud kaevu - kuningas istus parajasti Benjamini väravas -,
siis Ebed-Melek läks kuningakojast ja rääkis kuningaga, öeldes:
„Mu isand kuningas! Need mehed on talitanud kurjasti kõiges, mis nad on teinud prohvet Jeremijale, et nad viskasid ta kaevu. Seal sureb ta nälga, sest linnas ei ole enam leiba.”
Siis kuningas andis etiooplasele Ebed-Melekile käsu, öeldes: „Võta siit kolmkümmend meest enesele appi ja tõmba prohvet Jeremija kaevust üles, enne kui ta sureb!”
Luuka 12 Tuld olen ma tulnud viskama maa peale, ja mida muud ma tahaksin, kui et see oleks juba süttinud!