Eestikeelne Piibel 1997
Jeremija 22 Sellepärast ütleb Issand Juuda kuninga Joojakimi, Joosija poja kohta nõnda: Tema pärast ei leinata: „Oh, mu vend!” või: „Oh, õde!” Tema pärast ei leinata: „Oh, isand!” või: „Oh, kõrgeausus!”Teda maetakse nagu eeslit, lohistatakse ja visatakse kaugele Jeruusalemma väravaist.
Mine üles Liibanonile ja hüüa, tõsta häält Baasanis! Ja hõika Abarimist, sest kõik su armukesed on purustatud!
Ma rääkisin sulle su heas põlves, aga sa vastasid: „Ma ei taha kuulda!” See on noorusest peale olnud su viis, et sa ei ole kuulanud mu häält.
Tuul karjatab kõiki su karjaseid ja su armukesed lähevad vangi. Küll sa siis tunned häbi ja piinlikkust kõige oma kurjuse pärast.
Sina, kes elad Liibanonil, pesitsed seedritel, kuidas sa küll siis oigad, kui sulle tulevad vaevused, valud otsekui sünnitajal.
Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand, isegi kui Juuda kuningas Konja + Kuningas Joojakini tuntakse ka nimega Jekonja ja Konja. , Joojakimi poeg, oleks pitserisõrmuseks mu paremas käes - siiski kisuksin ma su sealt ära
ja annaksin su nende kätte, kes püüavad su hinge, ja nende kätte, kelle ees sa hirmu tunned: Paabeli kuninga Nebukadnetsari ja kaldealaste kätte.
Ja ma paiskan sinu ja su ema, kes sinu on sünnitanud, teisele maale, kus te ei ole sündinud, ja te surete seal.
Aga maale, kuhu nende hing igatseb tagasi minna, sinna nad tagasi ei saa.
On siis see mees, Konja, mõni tühine asi, mis purustatakse, või astja, mis ei kõlba kellelegi? Mispärast paisati minema tema ja ta sugu, ja heideti maale, mida nad ei tundnud?
Maa, maa, maa, kuule Issanda sõna!
Nõnda ütleb Issand: Pange kirja see mees kui lastetu, kui mees, kellel oma elupäevil ei ole õnne; sest mitte ühelgi tema soost ei õnnestu istuda Taaveti aujärjele ja jälle valitseda Juudas.
Luuka 1 „Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, et ta on tulnud oma rahva ligi ja toonud talle lunastuse
ja on meile äratanud päästesarve oma sulase Taaveti soost,
nagu ta on rääkinud ajastute algusest oma pühade prohvetite suu läbi -
päästmist meie vaenlastest ja kõigi nende käest, kes meid vihkavad,
et halastust anda meie vanematele ja pidada meeles oma püha lepingut,
vannet, mille ta on vandunud meie isale Aabrahamile.
Nõnda ta laseb meid, vaenlaste käest päästetuid, kartmatult teenida teda
vagaduses ja õigluses tema ees kõik meie elupäevad.
Ja sina, lapsuke, sind hüütakse Kõigekõrgema prohvetiks, sest sa lähed Issanda eel temale teed valmistama,
et anda tema rahvale pääste tunnetus nende pattude andeksandmises
meie Jumala südamliku halastuse läbi, millega meile tuleb päikesetõus kõrgustest.
See paistab nende peale, kes elavad pimeduses ja surmavarjus, see suunab meie jalgu rahuteele.”