Piibel.NET
Otsing Js 53,5;1Pt 2,24;Jos 5,13-15; 2Aj 36,22-23; Srk 51,1-12
(19 vastet, leht 1 1-st)
Eestikeelne Piibel 1997
Joosua 5 Ja kui Joosua oli Jeeriko juures, sündis, et ta tõstis oma silmad üles ja vaatas, ja ennäe, tema ees seisis üks mees, paljastatud mõõk käes. Ja Joosua läks tema juurde ning küsis temalt: „Kas sa oled meie või meie vaenlaste keskelt?”
Ja tema vastas: „Ei kumbagi, vaid ma olen nüüd tulnud kui Issanda sõjaväe vürst!” Siis Joosua heitis silmili maha ja kummardas ning küsis temalt: „Mida mu Issand räägib oma sulasele?”
Ja Issanda sõjaväe vürst ütles Joosuale: „Võta jalatsid jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha!” Ja Joosua tegi nõnda.
2. Ajaraamat 36 Aga Pärsia kuninga Koorese esimesel aastal - et läheks täide Issanda sõna Jeremija suust - äratas Issand Pärsia kuninga Koorese vaimu, nõnda et ta laskis kogu oma kuningriigis kuulutada ja ka kirjalikult öelda:
„Nõnda ütleb Koores, Pärsia kuningas: Issand, taevaste Jumal, on andnud mulle kõik kuningriigid maa peal ja tema on mind käskinud ehitada temale koja Juudas olevas Jeruusalemmas. Kes iganes teie hulgas on tema rahvast, sellega olgu Issand, tema Jumal, ja see võib minna!”
Jesaja 53 Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud.
1. Peetruse 2 ta kandis ise meie patud oma ihus üles ristipuule, et meie, olles surnud pattudele, elaksime õigusele; tema vermete varal te olete saanud terveks.
Siiraki 51 Ma ülistan sind, Issand, Kuningas, ja kiidan sind, Jumal, mu Lunastaja! Ma ülistan sinu nime!
Sest sina oled olnud mu kaitsja ja aitaja, sa oled päästnud mu ihu hukatusest ja kurja keele püügipaelast, nende huultest, kes välja mõtlevad valet. Sa oled olnud mu abimees vaenlaste ees ning oled mu lunastanud
oma suure halastuse ja oma nime pärast nende salvamistest, kes olid valmis mind neelama, nende käest, kes püüdsid mu hinge, paljudest viletsustest, mis mul on olnud,
lämbumisest tules, mis mind ümbritses, ja tule keskelt, mida ma ise ei olnud süüdanud,
surmavalla sügavast sülest ning kasimata keelest ja valelikust kõnest,
ülekohtuse keele laimust kuninga ees. Mu hing ligines surmale ja mu elu oli lähedal surmavallale, mis on all.
Mind piirati igalt poolt ja aitajat ei olnud, ma otsisin abi inimestelt, aga seda ei tulnud.
Siis meenutasin ma sinu halastust, Issand, ja sinu tegusid igavikust alates, sest sina vabastad need, kes sinu peale loodavad, ja päästad nad vaenlaste käest.
Ja ma lasksin tõusta maa pealt oma appihüüde ning palusin päästmist surmast.
Ma hüüdsin appi Issandat, oma Issanda Isa, et ta mind ei jätaks maha viletsuse päevil, abituna ülbete meelevalda: „Ma ülistan lakkamata sinu nime ja laulan tänades!”
Ja mu palvet võeti kuulda. Jah, sina päästsid mind hävingust ja võtsid mu ära kurjast ajast.
Sellepärast ma ülistan ja kiidan sind, jah, ma austan Issanda nime!