Eestikeelne Piibel 1997
Jesaja 49 Nõnda ütleb Issand: Ma olen sind kuulnud hea meele ajal ja aidanud päästepäeval; ma olen sind hoidnud ja pannud rahvale seaduseks, taastama maad, jagama laastatud pärisosi,ütlema vangistatuile: „Minge välja!”, pimeduses olijaile: „Tulge valguse kätte!” Nad saavad teede ääres karja hoida ja neil on karjamaa kõigil küngastel.
Ei ole neil nälga ega janu, neid ei pista palavus ega päike, sest nende peale halastaja juhib neid ja talutab nad veeallikate juurde.
Ma teen kõik oma mäed teeks ja mu maanteed on kõrged.
Vaata, nad tulevad kaugelt. Ennäe, ühed põhja ja lääne poolt, teised Siinimimaalt.
Hõisake, taevad, ja ilutse, maa, mäed, rõkatage rõõmust, sest Issand trööstib oma rahvast ja halastab oma viletsate peale!
Aga Siion ütleb: „Issand on mu maha jätnud, Jumal on mu unustanud.”
Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kui nad ka unustaksid, ei unusta mina sind mitte.
Vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse, su müürid on alati mu silme ees.
Su ehitajad tulevad tõtates; kes sind lammutasid ja laastasid, need lähevad ära su kallalt.
Tõsta oma silmad üles ja vaata ringi: nad kõik kogunevad, tulevad su juurde. Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand, ehid sa ennast nende kõigiga nagu ehtega ja seod selle endale vööle nagu mõrsja.
Jah, su laastatud ja paljaks tehtud paigad ning su hävitatud maa - tõesti jääd sa nüüd elanikele kitsaks, ja kaugele põgenevad su laastajad.
Veel sinu kuuldes saavad öelda su lastetuseaja lapsed: „Paik on mulle kitsas, tee ruumi, et ma saaksin elada!”