Eestikeelne Piibel 1997
Jesaja 44 aga kes kinnitab oma sulase sõna ja viib täide oma käskjalgade nõu, kes ütleb Jeruusalemmale: „Sinus hakatakse elama!” ja Juuda linnadele: „Teid taastatakse, ma ehitan üles teie varemed!”,Apostlite 12 Aga sel ajal hakkas kuningas Heroodes + See kuningas oli Heroodes Agrippa I. mõnele kogudusest kurja tegema.
Ta tappis mõõgaga Jaakobuse, Johannese venna.
Aga nähes, et see juutidele meeldis, võttis ta kinni ka Peetruse. See oli just hapnemata leibade pühal.
Heroodes vahistas Peetruse ja pani ta vanglasse ning andis nelja neljamehelise sõdurite salga valvata, kavatsedes ta pärast paasapühi rahva ette tuua.
Nii peeti siis Peetrust vangis, aga kogudus palvetas lakkamatult Jumala poole tema pärast.
Ööl enne seda, kui Heroodes tahtis Peetruse enese ette tuua, magas Peetrus kahe sõduri vahel kahe ketiga aheldatult, ja vahimehed ukse ees valvasid vanglat.
Ja ennäe, Issanda ingel seisis seal ning valgus helkis vangikongis. Ingel lõi Peetrust vastu külge, äratas ta üles ja ütles: „Tõuse kiiresti!” Ja Peetruse ahelad langesid käte ümbert maha.
Ingel aga ütles talle: „Pane vöö vööle ja seo oma jalatsid jalga!” Tema tegigi nõnda. Ja ingel ütles talle: „Pane oma kuub selga ja tule minu järele.”
Ja Peetrus tuli välja ja käis tema järel ega teadnud, et see, mis ingel tegi, on tõsi, vaid arvas end nägevat nägemust.
Ja nad läbisid esimese ja teise vahiposti ning tulid linna viiva raudvärava ette. See avanes neile iseenesest ja nad väljusid ja läksid edasi üht tänavat pidi. Ja järsku lahkus ingel tema juurest.
Ja kui Peetrus jälle hakkas aru saama, lausus ta: „Nüüd ma tean, et Issand on tõesti oma ingli läkitanud ja mu välja kiskunud Heroodese käest ning kõigest, mida juuda rahvas ootab.”
2. Peetruse 1 Ja nii on meil midagi kindlamat prohvetisõnast ja te teete hästi, kui panete tähele seda nagu lampi, mis paistab hämaras paigas, kuni päev hakkab hahetama ning koidutäht tõuseb teie südameis.
Juudit 8 Kui Juudit kuulis rahva kurje sõnu ülema vastu, kuna nad veepuuduse pärast olid julguse kaotanud, ja kui ta kuulis kõiki sõnu, mida Ussija neile oli ütelnud, kuidas ta neile oli vandudes lubanud, et ta viie päeva pärast annab linna üle assüürlastele,
siis ta läkitas oma teenija, kes oli kogu tema varanduse ülevaataja, kutsuma linnavanemaid Habrit ja Karmit.
Ja kui need tema juurde tulid, siis ta ütles neile: „Kuulake ometi mind, Betuulia elanike ülemad! Sest ei ole õige teie sõna, mida te täna olete rahva ees rääkinud, kui olete lubanud vandega, mille olete andnud Jumalale, üteldes, et annate linna meie vaenlastele, kui Issand neil päevil ei pöördu meid aitama!
Sest kes te õieti olete, et te täna olete kiusanud Jumalat ja olete astunud Jumala asemele inimlaste keskele?
Jah, küsige nüüd kõigeväeliselt Issandalt, aga te ei saa eales midagi teada!
Sest teie ei saa uurida inimsüdame sügavust ega mõista tema mõtteviisi; kuidas tahate siis uurida Jumalat, kes selle kõik on teinud, ja ära tunda tema meelsust ning mõista tema kavatsust? Ei iialgi, vennad! Ärge vihastage Issandat, meie Jumalat!
Sest kui ta selle viie päeva jooksul ei taha meid aidata, siis on temal ometi meelevald meid kaitsta päeval, mil ta ise tahab, või meid hävitada meie vaenlaste ees.
Teie aga ärge nõudke meie Issandalt Jumalalt tagatisi, sest Jumal ei ole nagu inimene, keda võib ähvardada, ega nagu inimlaps, kes kõhkleb.
Seepärast oodakem päästmist temalt ja hüüdkem teda meile appi, ja tema kuuleb meie häält, kui see temale meeldib!
Sest meie sugupõlvedes ei ole tõusnud kedagi ega ole meie hulgas tänapäevalgi ühtki suguharu või perekonda või paika või linna, mis austaks kätega tehtud jumalaid, nõnda nagu on sündinud muistseil päevil,
mistõttu meie vanemad anti mõõga ja riisumise kätte ja nad langesid suures kaotuses meie vaenlaste ees.
Meie aga ei tunne ühtki muud Jumalat peale tema, seepärast me loodame, et ta ei põlga meid ega mitte kedagi meie soost.