Eestikeelne Piibel 1997
2. Moosese 19 Mooses läks üles Jumala juurde ja Issand hüüdis teda mäelt, öeldes: „Ütle nõnda Jaakobi soole ja kuuluta Iisraeli lastele:Te olete näinud, mida ma olen teinud egiptlastele, kuidas ma teid olen kandnud kotka tiibadel ja kuidas ma teid olen toonud enese juurde.
Ja kui te nüüd tõesti kuulate minu häält ja peate minu lepingut, siis te olete minu omand kõigi rahvaste hulgast, sest minu päralt on kogu maailm.
Te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks. Need on sõnad, mis sa pead Iisraeli lastele rääkima!”
Ja Mooses tuli ning kutsus rahva vanemad ja pani nende ette kõik need sõnad, nagu Issand teda oli käskinud.
Ja kogu rahvas vastas üksmeelselt ning ütles: „Me teeme kõik, mis Issand on öelnud.” Ja Mooses viis rahva vastuse Issandale.
Ja Issand ütles Moosesele: „Vaata, mina tulen su juurde paksus pilves, et rahvas kuuleks, kui ma sinuga räägin, ja nad usuksid ka sind igavesti.” Ja Mooses kuulutas Issandale rahva vastuse.
Iiob 9 Siis rääkis Iiob ja ütles:
„Ma tean tõesti, et see nõnda on. Kuidas võib inimene õige olla Jumala ees?
Kui keegi tahaks temaga vaielda, ei suudaks ta temale vastata mitte ainsalgi korral tuhandest.
Ma olen süütu! Ma ei hooli oma hingest, ma põlgan oma elu!
Ükskõik! Seepärast ma ütlen: „Tema hävitab niihästi õige kui õela.”
Kui uputus äkitselt surmab, siis ta pilkab süütute meeleheidet.
Kui maa on antud õela kätte, ta katab selle kohtumõistja palge - kui mitte tema, kes siis muu?
Mu päevad on jooksjast nobedamad, kaovad õnne nägemata.
Need mööduvad otsekui pilliroost vened, nagu kotkas, kes sööstab oma saagi kallale.
Kui ma mõtlen: „Ma unustan oma kaebuse, jätan oma kurva näo ja olen rõõmus”,
siis on mul hirm kõigi oma kannatuste ees, ma tean, et sa ei pea mind süütuks.
Olgu ma siis juba süüdi! Miks peaksin ennast veel ilmaasjata vaevama?
Isegi kui ma peseksin ennast lumega ja puhastaksin oma käsi leelisega,
pistaksid sina mind poriauku ja siis jälestaksid mind mu enda riidedki.
Sest Jumal ei ole inimene nagu mina, et ma temale saaksin vastata, et me üheskoos saaksime kohut käia.
Ei ole meie vahel vahemeest, kes oma käe saaks panna meie mõlema peale.
Võtku ta oma vits ära mu pealt, et hirm tema ees mind ei heidutaks!
Siis ma saaksin rääkida ilma teda kartmata. Sest ma ei ole omast meelest mitte niisugune.