Piibel.NET
Otsing Js 38:10-20; Km 15:9-20; Mt 17:14-21
(31 vastet, leht 1 2-st)
Eestikeelne Piibel 1997
Kohtumõistjate 15 Vilistid tulid ja lõid leeri üles Juudasse ning hulkusid Lehhis + Nimi Lehhi tähendab 'lõualuu'.  .
Ja Juuda mehed küsisid: „Miks olete tulnud meie vastu?” Nad vastasid: „Me tulime Simsonit kinni siduma, talitama temaga, nagu tema talitas meiega.”
Siis läks Juudast kolm tuhat meest Eetami kaljulõhe juurde ja nad ütlesid Simsonile: „Kas sa ei tea, et vilistid valitsevad meie üle? Miks sa tegid meile seda?” Aga tema vastas neile: „Nagu nemad minule tegid, nõnda tegin mina neile.”
Ja nad ütlesid temale: „Me tulime, et sind kinni siduda ja vilistite kätte anda.” Simson ütles neile: „Vanduge mulle, et te ise ei taha mulle kallale kippuda!”
Nad ütlesid temale vastates: „Ei, me ainult seome sind ja anname nende kätte ega taha hoopiski mitte surmata.” Siis nad sidusid teda kahe uue köiega ja viisid ta kaljult ära.
Kui ta jõudis Lehhisse, siis hõiskasid vilistid temale vastu; aga Issanda Vaim tuli võimsasti ta peale ja siis olid köied ta käsivartel otsekui tules kõrbevad linased lõngad ja tal sulasid köidikud kätelt.
Ja ta leidis ühe toore eeslilõualuu, sirutas oma käe, võttis selle ja lõi sellega maha tuhat meest.
Ja Simson ütles: „Eesli lõualuuga - hunnik hunniku peale. Eesli lõualuuga ma lõin maha tuhat meest!”
Ja kui ta nõnda oli öelnud, siis ta viskas käest lõualuu ning pani sellele paigale nimeks Raamat-Lehhi + Nimi Raamat-Lehhi tähendab 'lõualuuküngas'.  .
Ja et tal oli väga suur janu, siis ta hüüdis Issanda poole ning ütles: „Sina andsid oma sulase käe läbi selle suure võidu; nüüd ma pean aga surema janusse ja langema ümberlõikamatute kätte!”
Siis Jumal lõhestas Lehhis oleva õõne + 'Lehhi õõs' sisaldab sõnademängu: algteksti väljend tähendab ka hambaauku lõualuus (vrd 15:9).  , sealt tuli välja vesi ja ta jõi; ta vaim tuli tagasi ja ta elustus. Seepärast pandi sellele nimeks „Hüüdja allikas”, mis on Lehhis tänapäevani.
Ja ta mõistis Iisraelile kohut vilistite ajal kakskümmend aastat.
Jesaja 38 „Ma ütlesin iseeneses: Oma elupäevade poolel teel pean ma minema surmavalla väravaisse; minult on röövitud mu ülejäänud aastad.
Ma mõtlesin: Ma ei saa näha Issandat, Issandat elavate maal, ei enam vaadata inimest maailma elanike keskel.
Mu telklaager kistakse üles ja keeratakse minu käest rulli otsekui karjase telk; ma rullin nagu kangur oma elu kokku, mind lõigatakse lõime küljest. Enne kui päev jõuab õhtule, teed sa mulle lõpu.
Ma ootasin hommikuni - otsekui murraks lõvi, nõnda murti kõik mu luud-liikmed. Enne kui päev jõuab õhtule, teed sa mulle lõpu.
Nagu pääsuke või rästas, nõnda ma häälitsesin, kudrutasin otsekui tuvi. Mu silmad väsisid kõrgusesse vaadates: Issand, ma olen rõhutud, astu mulle appi!
Mis oleks mul rääkida ja temale öelda? Tema ju tegi seda! Ma kõnnin tasakesi kõik oma aastad oma hinge kibeduse pärast.
Issand, nõndamoodi jäädakse elama ja selles kõiges on mu vaimu elu: sina teed mind terveks ja hoiad mind elus.
Vaata, mu suur kibedus muutus rahuks: sina kiindusid mu hinge hukatuse augus, sest sa heitsid kõik mu patud oma selja taha.
Sest surmavald ei kiida sind, surm ei ülista sind, hauda vajunud ei looda su ustavuse peale.
Elav, ainult elav kiidab sind, nõnda nagu minagi teen täna: isa kuulutab lastele sinu ustavust.
Issand oli valmis mind päästma, seepärast mängigem mu keelpillidel kõik oma elupäevad Issanda kojas!”
Matteuse 17 Ja kui nad rahvahulga juurde tulid, astus Jeesuse juurde üks inimene, heitis ta ette põlvili
ja ütles: „Issand, halasta mu poja peale, sest ta on langetõbine ja kannatab hirmsasti, sageli kukub ta tulle ja sageli vette!