Eestikeelne Piibel 1997
4. Moosese 16 Ja Issand rääkis Moosese ja Aaroniga, öeldes:„Lahkuge sellest jõugust, siis ma hävitan nad silmapilkselt!”
Aga nad heitsid silmili maha ja ütlesid: „Jumal, kõige liha vaimude Jumal! Kui üks mees pattu teeb, kas sa vihastud siis terve koguduse peale?”
Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
„Räägi kogudusega ja ütle: Minge ära Korahi, Daatani ja Abirami elukoha ümbrusest!”
Siis Mooses tõusis ja läks Daatani ja Abirami juurde, ja Iisraeli vanemad järgnesid temale.
Ja ta rääkis kogudusega, öeldes: „Minge nüüd eemale nende jultunud meeste telkide juurest ja ärge puudutage midagi, mis on nende oma, et teid ei hävitataks kõigi nende pattude pärast!”
Siis läksid nad ära Korahi, Daatani ja Abirami elukoha ümbrusest; aga Daatan ja Abiram tulid välja ja seisid oma telkide uste ees, ka nende naised, lapsed ja imikud.
Ja Mooses ütles: „Et Issand on mind läkitanud tegema kõiki neid tegusid ja et ma ei tee neid omast tahtest, seda te saate teada sellest:
kui nad surevad, nagu kõik inimesed surevad, ja kõigi muude inimeste karistus tabab ka neid, siis ei ole Issand mind läkitanud.
Aga kui Issand laseb sündida midagi erakorralist ja maa avab oma suu ja neelab nemad ja kõik, mis neil on, nõnda et nad lähevad elusalt alla hauda, siis te teate, et need inimesed on põlanud Issandat!”
Ja kui ta oli rääkinud kõik need sõnad, siis sündis, et nende all olev maa lõhkes
ja maa avas oma suu ja neelas ära nemad ja nende kojad ja kõik inimesed, kes kuulusid Korahile, ja kogu varanduse.
Nõnda läksid nemad ja kõik, mis neil oli, elusalt hauda ja maa kattis nad ning nad hävitati koguduse hulgast.
Ja kogu Iisrael, kes oli nende ümber, põgenes nende kisa tõttu, sest nad ütlesid: „Et maa ei neelaks ka meid!”
Ja Issanda juurest läks välja tuli ning põletas need kakssada viiskümmend meest, kes oli ohverdanud suitsutusrohtu.
Jesaja 11 Aga Iisai kännust tõuseb võrse ja võsu tema juurtest kannab vilja.
Ja tema peal hingab Issanda Vaim, tarkuse ja arukuse Vaim, nõu ja väe Vaim, Issanda tundmise ja kartuse Vaim.
Tema õndsus on Issanda kartuses. Ei ta mõista kohut oma silma nägemise ega otsusta oma kõrva kuulmise järgi,
vaid ta mõistab viletsaile kohut õiguses ja otsustab hädaliste asju maa peal õigluses; ta lööb oma suu vitsaga maad ja surmab oma huulte puhanguga õela.
Õigus on kui vöö tema niudeil ja ustavus kui rihm ta puusadel.
Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval; vasikas, noor lõvi ja nuumveis on üheskoos ning pisike poiss ajab neid.
Lehm ja karu käivad karjamaal, nende pojad lesivad üheskoos, ja lõvi sööb õlgi nagu veis.
Imik mängib rästiku uru juures ja võõrutatu sirutab käe mürkmao koopasse.
Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Issanda tundmist - otsekui veed katavad merepõhja.