Eestikeelne Piibel 1997
1. Kuningate 3 Kord tulid kaks hooranaist kuninga juurde ja seisid tema ees.Ja üks naine ütles: „Oh mu isand! Mina ja see naine elasime samas kojas. Ja mina sünnitasin kojas tema juuresolekul.
Ja kolmandal päeval, kui ma olin sünnitanud, sünnitas ka see naine. Me olime üheskoos, ühtegi võõrast ei olnud meiega seal kojas; ainult me mõlemad olime kojas.
Aga selle naise poeg suri öösel, sest ta oli tema ära maganud.
Siis ta tõusis keset ööd ja võttis minu poja mu kõrvalt, kui su teenija magas, ja pani oma sülle, aga oma surnud poja pani ta minu sülle.
Ja kui ma hommikul tõusin oma poega imetama, vaata, siis oli ta surnud. Aga kui ma teda hommikul tunnistasin, vaata, siis ei olnudki see minu poeg, kelle ma olin sünnitanud.”
Siis ütles teine naine: „Ei ole nõnda, vaid minu poeg elab ja sinu poeg on surnud.” Aga esimene vastas: „Ei ole nõnda, sinu poeg on surnud ja minu poeg elab.” Nõnda sõnelesid nad kuninga ees.
Siis ütles kuningas: „Üks ütleb: See on minu poeg, kes on elus, ja sinu poeg on surnud. Ja teine ütleb: Ei ole nõnda, sinu poeg on surnud ja minu poeg elab.”
Ja kuningas ütles: „Tooge mulle mõõk!” Ja mõõk toodi kuninga ette.
Siis ütles kuningas: „Raiuge elus laps pooleks ja andke üks pool ühele ja teine pool teisele!”
Aga naine, kelle poeg oli elus, rääkis kuningale, sest ta süda põles poja pärast, ja ütles: „Oh mu isand, andke elus laps temale, ärge surmake teda!” Ent teine ütles: „See ei pea saama ei minule ega sinule - raiuge pooleks!”
Siis kostis kuningas ja ütles: „Andke elus laps temale ja ärge surmake teda mitte - see seal on ta ema!”
Ja kogu Iisrael kuulis kohtust, mida kuningas oli mõistnud, ja nad kartsid kuningat, sest nad nägid, et temal oli Jumala tarkus õigust teha.
1. Ajaraamat 10 Aga vilistid sõdisid Iisraeli vastu; ja Iisraeli mehed põgenesid vilistite eest ning langesid mahalööduina Gilboa mäele.
Ja vilistid ajasid taga Sauli ja tema poegi, ja vilistid lõid maha Joonatani, Abinaadabi ja Malkisuua, Sauli pojad.
Ja taplus Sauli vastu oli raske; kui ammukütid tema leidsid, siis nad haavasid teda raskelt.
Ja Saul ütles oma sõjariistade kandjale: „Tõmba oma mõõk välja ja pista mind sellega läbi, et need ümberlõikamatud ei tuleks ega teeks minuga nurjatust!” Aga tema sõjariistade kandja ei tahtnud seda teha, sest ta kartis väga. Siis võttis Saul ise mõõga ja kukutas ennast selle otsa.
Ja kui tema sõjariistade kandja nägi, et Saul oli surnud, siis kukutas ka tema ennast mõõga otsa ja suri.
Nõnda surid Saul ja tema kolm poega ja kogu ta sugu; nad surid ühekorraga.
Kui kõik orus olevad Iisraeli mehed nägid, et põgeneti ja et Saul ja tema pojad olid surnud, siis jätsid nad oma linnad maha ja põgenesid, ja vilistid tulid ning asusid neisse.
Ja kui vilistid teisel päeval tulid mahalööduid paljaks riisuma, siis leidsid nad Sauli ja tema pojad langenuina Gilboa mäel.
Ja nad riisusid ta paljaks ja võtsid ta pea ja ta sõjariistad ning läkitasid neid ringi mööda vilistite maad, kuulutama rõõmusõnumit oma ebajumalaile ja rahvale.
Ja nad panid tema sõjariistad oma jumalate kotta, aga tema pealuu nad lõid Daagoni + Daagon oli kaananlaste viljajumal. koja külge.
Kui kogu Gileadi Jaabes kuulis kõike seda, mida vilistid Sauliga olid teinud,
siis nad tõusid, kõik vahvad mehed, võtsid Sauli laiba ja tema poegade laibad ning tõid need Jaabesisse. Nad matsid nende luud tamme alla Jaabesis ja paastusid seitse päeva.