Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 17 Taaveti palve. Kuule, Issand, mu õiget asja, pane tähele mu härrast hüüdmist, võta kuulda mu palvet, mis pole petiste huulte oma!Sinu palge eest tulgu mulle õiglane otsus, sinu silmad näevad, mis on õige!
Kui sa katsud läbi mu südame, tuled öösel mind vaatama ja uurid mind - siis sa ei leia midagi. Kui ma mõtlesin kurja, siis ei pääsenud see üle mu huulte.
Inimlikes tegudes olen ma sinu huulte sõnade tõttu hoidunud üleannetuist teeradadest.
Mu sammud hoidsid kinni su jälgedest, mu jalad ei kõikunud.
Ma hüüan sinu poole, sest sina, Jumal, vastad mulle; pööra oma kõrv mu poole, kuule mu kõnet!
Osuta imeliselt oma heldust, sa nende päästja, kes otsivad su juures pelgupaika su paremale käele vastupanijate eest!
Hoia mind nagu silmatera; oma tiibade varju alla peida mind
õelate eest, kes mind rõhuvad, mu verivaenlaste eest, kes mind piiravad!
Nad on sulgenud oma rasvunud südame, oma suuga nad räägivad ülbesti.
Nad on meie kannul; nüüd nad ümbritsevad mind. Oma silmad nad sihivad sellele, kuidas mind maha panna.
Nad on nagu lõvi, kellel on himu murda, ja nagu noor lõvi, kes peidus varitseb.
Tõuse, Issand, astu tema vastu, suru ta maha; päästa mu hing õela käest oma mõõgaga,
meeste käest oma käega, oh Issand, meeste käest, kes on maailmast, kelle osa on siin elus, kelle kõhu sa täidad oma varaga, kelle pojad saavad rohkesti ja kes panevad ülejäägi hoiule oma lastele!
Mina saan näha su palet õiguses, saan täis su palge paistusest, kui ma ärkan.
Psalm 18 Laulujuhatajale: Issanda sulase Taaveti laul. Taavet rääkis selle laulu sõnad Issandale sel ajal, kui Issand oli ta päästnud kõigi ta vaenlaste käest ja Sauli käest.
Siis ta ütles: „Sind ma armastan südamest, Issand, mu vägi!
Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja; mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge varjupaik!
„Kiidetud olgu Issand!” nõnda ma hüüan, ja ma pääsen oma vaenlaste käest.
Surma köidikud piirasid mind ja nurjatuse jõed tegid mulle hirmu.
Surmavalla köied ümbritsesid mind, surma võrgud sattusid mu ette.
Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta palge ette, ta kõrvu.
Siis värises ja vabises maa, mägede alused kõikusid ja põrusid üksteise vastu, sest ta viha süttis.
Suits tõusis ta sõõrmeist ja tuli ta suust oli neelamas, tulised söed lõõmasid tema seest.
Ta vajutas taeva ja tuli maha, ja ta jalge all oli tume pilv.