Eestikeelne Piibel 1997
Iiob 7 Seepärast ei taha minagi keelata oma suud: ma räägin oma vaimu ahastuses, kaeblen oma hinge kibeduses.Kas ma olen meri või meremadu, et sa paned mu üle valve?
Kui ma mõtlen: „Mu voodi peab mind trööstima, mu magamisase mu kaebust kandma”,
siis sa kohutad mind unenägudes ja teed mulle hirmu nägemustega,
nõnda et mu hing peab paremaks lämbumist, pigem surm kui need mu kondid!
Küllalt! Ma ei taha elada igavesti! Jäta mind! Mu päevad ongi ju ainult õhk.
Mis on inimene, et sa pead teda suureks ja et sa paned teda tähele,
vaatad ta järele igal hommikul ja katsud teda läbi igal hetkel?
Kas sa ei pööragi oma pilku ära mu pealt ega jäta mind süljeneelamise ajakski?
Kui ma ka olen pattu teinud, mida ma siis sellega teen sinule, sa inimese valvur? Miks panid minu enesele märklauaks ja miks olen saanud sulle koormaks?
Miks sa ei anna andeks mu üleastumist ega võta ära mu süüd? Sest nüüd ma lähen mulda magama ja kui sa mind otsid, siis ei ole mind enam.”
Joona 3 Kes teab, vahest Jumal pöördub ja kahetseb, pöördub oma tulisest vihast, nii et me ei hukku.”
Markuse 11 Ja järgmisel päeval Betaaniast lahkumisel tundis Jeesus nälga
ja kui ta kaugelt nägi lehis viigipuud, läks ta vaatama, kas ehk midagi selle otsast on leida. Ja kui ta puu juurde oli tulnud, ei leidnud ta muud kui lehti; sest ei olnud viigimarjade aeg.
Ja Jeesus ütles puule: „Ärgu keegi enam iialgi söögu sinust vilja!” Ja ta jüngrid kuulsid seda.
Ja nad tulid Jeruusalemma. Ja Jeesus läks pühakotta ning hakkas välja ajama neid, kes pühakojas müüsid ja ostsid, ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid
ega lubanud, et keegi kannaks asju läbi pühakoja.
Ja ta õpetas ja kõneles neile: „Eks ole kirjutatud, et minu koda hüütagu palvekojaks kõigile rahvastele? Aga teie olete selle teinud röövlikoopaks!”
Ja ülempreestrid ja kirjatundjad said sellest kuulda ning otsisid võimalust Jeesust hukata, sest nad kartsid teda, kuna kogu rahvas oli hämmastunud tema õpetusest.
Aga õhtuti läksid Jeesus ja jüngrid alati linnast välja.
Ja varahommikul nägid nad mööda minnes viigipuu juurteni ära kuivanud olevat.
Ja Peetrus, kes mäletas, ütles Jeesusele: „Rabi, vaata, viigipuu, mille sa needsid, on ära kuivanud!”
Ja Jeesus vastas neile: „Olgu teil usku Jumalasse!
Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes ütleb tollele mäele: „Kerki ja kukuta end merre!” ega kõhkle oma südames, vaid usub, et see, mis ta räägib, sünnib, siis see saabki talle!
Seepärast ma ütlen teile: Kõike, mida te iganes palves endale palute - uskuge, et te olete saanud, ja see saabki teile!