Eestikeelne Piibel 1997
Iiob 38 Siis vastas Issand Iiobile tormituulest ja ütles:„Kes on see, kes mõistmatute sõnadega tahab varjutada minu nõu?
Pane nüüd vöö vööle kui mees, mina küsin sinult ja sina seleta mulle!
Kus olid sina siis, kui mina rajasin maa? Vasta, kui sul niipalju tarkust on!
Kes määras selle mõõdud? Küllap sa tead. Või kes vedas selle üle mõõdunööri?
Mille peale on selle alussambad paigale pandud? Või kes asetas selle nurgakivi,
kui hommikutähed üheskoos hõiskasid ja kõik Jumala pojad tõstsid rõõmukisa?
Ja kes sulges ustega mere, kui see esile murdes emaüsast välja tuli,
kui ma panin pilved selle katteks ja pilkase pimeduse mähkmeks,
kui ma sellele lõin korra, panin riivid ja uksed
ning ütlesin: „Siiani sa võid tulla, mitte edasi, siin vaibugu su uhked lained!”?
Kas sa oled kunagi oma elupäevil andnud hommikule käsu, määranud koidule tema paiga,
et ta haaraks kinni maa äärtest ja puistaks õelad sealt välja,
et see muutuks nagu savi pitsati all ja jääks seisma otsekui riie,
et õelailt võetaks nende valgus ja tõstetud käsivars murtaks?
Kas sa oled jõudnud mere allikateni ja kõndinud sügavuse põhjas?
Ons sulle ilmutatud surma väravaid, või oled sa näinud pilkase pimeduse väravaid?
Kas sa taipad, kui avar on maa? Jutusta, kui sa kõike seda tead!
Kus on tee valguse asukohta ja kus on pimeduse paik,
et sa võiksid teda viia ta piiridesse ja märkaksid teeradu tema koju?
Sa tead seda, sest olid ju siis juba sündinud ja su päevade arv on suur.