Eestikeelne Piibel 1997
Iiob 29 Ja Iiob jätkas oma kõnet ning ütles:„Kes annaks mulle tagasi endised kuud, need päevad, mil Jumal mind hoidis,
kui oma lampi mu pea kohal laskis paista tema, kelle valgusega ma käisin pimeduses,
et ma võiksin olla nagu oma nooruspäevil, mil Jumala osadus oli mu telgi peal,
kui Kõigevägevam oli alles mu juures ja mu lapsed viibisid mu ümber,
kui mu sammud ujusid piimas ja kalju laskis mulle voolata õliojasid?
Kui ma siis läksin linna värava juurde, kui ma seadsin oma istme turu peale,
siis mind nähes pugesid noored mehed peitu ja elatanud tõusid üles ning jäid seisma,
pealikud lakkasid kõnelemast ja panid käe suu peale,
vürstide hääl vaikis ja nende keel kleepus suulakke.
Tõesti, kelle kõrv mind kuulis, see kiitis mind õnnelikuks, ja kelle silm mind nägi, see tunnistas minu kasuks,
sest ma päästsin viletsa, kes appi hüüdis, ja vaeslapse, kellel ei olnud aitajat.
Mulle sai osaks hukkuja õnnistus ja ma panin hõiskama lese südame.
Ma riietusin õiglusesse, ja mu õigus ehtis mind nagu kuub ja kübar.
Ma olin pimedale silmadeks ja jalutule jalgadeks.
Ma olin vaestele isaks ja ma uurisin isegi tundmatu tüliasja.