Eestikeelne Piibel 1997
2. Moosese 2 Üks mees, Leevi soost, läks ja võttis ühe Leevi tütre.Ja naine jäi lapseootele ning tõi poja ilmale; ta nägi, et see oli ilus, ja ta peitis teda kolm kuud.
Aga kui ta enam ei saanud teda peita, siis ta võttis tema jaoks pilliroost laeka, pigitas selle maapigi ja vaiguga, pani sellesse lapse ja asetas jõe äärde kõrkjaisse.
Ta õde võttis eemal aset, et teada saada, mis temaga juhtub.
Siis tuli vaarao tütar alla jõe äärde ennast pesema; ta toaneitsid aga kõndisid jõe kaldal. Kui ta nägi laegast kõrkjate sees, siis ta läkitas oma teenija ja laskis selle ära tuua.
Kui ta selle avas ja nägi last, vaata, siis üks poeglaps nuttis. Aga ta halastas tema peale ning ütles: „See on üks heebrealaste poeglaps.”
Selle õde ütles siis vaarao tütrele: „Kas pean minema ja kutsuma sulle heebrea naiste hulgast imetaja, et ta sulle last imetaks?”
Ja vaarao tütar vastas temale: „Mine!” Ja tüdruk läks ning kutsus lapse ema.
Ja vaarao tütar ütles sellele: „Vii see laps ja imeta teda minu jaoks, ja ma annan sulle tasu!” Ja naine võttis lapse ning imetas teda.
Kui laps oli kasvanud, siis ta tõi selle vaarao tütrele ja see võttis tema enesele pojaks; ta pani temale nimeks Mooses ja ütles: „Sest ma olen ta veest välja tõmmanud!” + Nimi Mooses (heebrea k Moše), mis on egiptuse päritolu ja tähendab 'laps', meenutab heebrea sõna maša 'veest välja võtma'.
Hesekiel 36 Sest vaata, ma tulen teie juurde ja pöördun teie poole, ja teid haritakse ning külvatakse.
Taaniel 5 Kuningas Belsassar tegi suure peo oma tuhandele suurnikule ja jõi veini selle tuhande ees.
Veini mõjul käskis Belsassar tuua kuld- ja hõberiistad, mis tema isa Nebukadnetsar Jeruusalemma templist oli toonud, et kuningas ja tema suurnikud, tema naised ja liignaised, saaksid neist juua.
Siis toodi need kuldriistad, mis olid toodud templist, Jumala kojast Jeruusalemmast, ja kuningas ning tema suurnikud, tema naised ja liignaised jõid nende seest.
Nad jõid veini ja ülistasid kuld-, hõbe-, vask-, raud-, puu- ja kivijumalaid.
Selsamal tunnil ilmusid inimkäe sõrmed ja kirjutasid kuninga palee lubjatud seinale, lambijala kohale; ja kuningas nägi kirjutavat kätt.
Siis kahvatas kuninga näojume ja ta mõtted kohutasid teda; ta niudeliigesed lõdisesid ja ta põlved pekslesid teineteise vastu.
Kuningas hüüdis valjusti, et toodaks nõiad, Kaldea teadjad ja tähetargad. Kuningas hakkas rääkima ja ütles Paabeli tarkadele: „Kes iganes oskab seda kirja lugeda ja seletab mulle selle tähenduse, see riietatakse purpurisse, temale pannakse kuldkee kaela ja ta saab kolmandaks valitsejaks kuningriigis!”
Siis kostis Taaniel ja ütles kuninga ees: „Su annid jäägu sulle enesele ja oma kingitused anna mõnele teisele! Aga kirja ma loen kuningale ja teen selle tähenduse temale teatavaks.
Sina, kuningas! Kõigekõrgem Jumal oli andnud su isale Nebukadnetsarile kuningriigi ja võimu, au ja hiilguse.
Võimu pärast, mille Jumal temale oli andnud, värisesid ja kartsid tema ees kõik rahvad, suguvõsad ja keeled. Tema tappis, keda tahtis, ja jättis ellu, keda tahtis; ta ülendas, keda tahtis, ja alandas, keda tahtis.
Aga kui ta süda suurustas ja ta vaim muutus ülemeelikuks, siis tõugati ta oma kuninglikult aujärjelt ja ta au võeti temalt ära.
Ta aeti ära inimlaste hulgast ja ta süda muutus looma südame sarnaseks; tema eluase oli metseeslite juures ja talle anti süüa rohtu nagu härgadele ja ta ihu kasteti taeva kastega, kuni ta mõistis, et Kõigekõrgem Jumal valitseb inimeste kuningriiki ja tõstab selle üle, keda tema tahab.
Aga sina, tema poeg Belsassar, ei ole alandanud oma südant, kuigi sa teadsid kõike seda,
vaid oled tõusnud taeva Issanda vastu: tema koja riistad on toodud su ette, sina ja su suurnikud, su naised ja su liignaised olete joonud nende seest veini; sa oled ülistanud hõbe-, kuld-, vask-, raud-, puu- ja kivijumalaid, kes ei näe, ei kuule ega mõista. Aga seda Jumalat, kelle käes on su hing ja kelle omad on kõik su teed, ei ole sa austanud.