Eestikeelne Piibel 1997
Iiob 7 Pea meeles, et mu elu on otsekui tuuleiil, ei saa mu silm enam õnne näha.Enam ei näe mind silm, mis mind praegu vaatab, su silmad otsivad mind, aga mind ei ole enam.
Pilv kaob ja läheb ära: nõnda ei tõuse ka see, kes läheb alla surmavalda.
Ta ei tule enam tagasi oma kotta ja tema ase ei tunne teda enam.
Seepärast ei taha minagi keelata oma suud: ma räägin oma vaimu ahastuses, kaeblen oma hinge kibeduses.
Kas ma olen meri või meremadu, et sa paned mu üle valve?
Kui ma mõtlen: „Mu voodi peab mind trööstima, mu magamisase mu kaebust kandma”,
siis sa kohutad mind unenägudes ja teed mulle hirmu nägemustega,
nõnda et mu hing peab paremaks lämbumist, pigem surm kui need mu kondid!
Küllalt! Ma ei taha elada igavesti! Jäta mind! Mu päevad ongi ju ainult õhk.
Mis on inimene, et sa pead teda suureks ja et sa paned teda tähele,
vaatad ta järele igal hommikul ja katsud teda läbi igal hetkel?
Kas sa ei pööragi oma pilku ära mu pealt ega jäta mind süljeneelamise ajakski?
Kui ma ka olen pattu teinud, mida ma siis sellega teen sinule, sa inimese valvur? Miks panid minu enesele märklauaks ja miks olen saanud sulle koormaks?
Miks sa ei anna andeks mu üleastumist ega võta ära mu süüd? Sest nüüd ma lähen mulda magama ja kui sa mind otsid, siis ei ole mind enam.”
Hesekiel 34 Ja ma panen neile üheainsa karjase, kes karjatab neid, oma sulase Taaveti. Tema hakkab neid karjatama ja on neile karjaseks.
Joona 1 Ja Issanda sõna tuli Joonale, Amittai pojale; ta ütles:
„Võta kätte, mine Niinevesse, sinna suurde linna, ja jutlusta sellele, sest nende kurjus on tõusnud mu palge ette!”
Aga Joona tahtis põgeneda Issanda palge eest Tarsisesse; ta läks alla Jaafosse ja leidis laeva, mis oli Tarsisesse minemas; ta andis sõiduraha ja astus peale, et minna koos nendega Tarsisesse, Issanda silma alt ära.
Ent Issand tõstis merel kange tuule, nõnda et puhkes suur torm ja näis, et laev hukkub.
Ja meremehed kartsid ning karjusid igaüks oma jumala poole; ja nad heitsid merre laevas olevaid asju, et seda nende võrra kergendada. Aga Joona oli läinud alla laevaruumi ja oli heitnud magama; ja ta magas sügavasti.
Siis astus laevajuht tema juurde ja ütles talle: „Kuidas sa saad nõnda sügavasti magada? Tõuse üles, hüüa oma jumala poole, vahest jumal mõtleb meie peale ja me ei hukku!”
Aga isekeskis nad rääkisid: „Lähme ja heidame liisku, et saaksime teada, kelle pärast on see õnnetus meile tulnud!” Ja nad heitsid liisku ja liisk langes Joonale.
Siis nad ütlesid temale: „Seleta meile ometi, mispärast on see õnnetus meile tulnud? Mis on su amet ja kust sa tuled? Kus on su kodumaa ja missugusest rahvast oled sa pärit?”
Ja ta vastas neile: „Mina olen heebrealane ja ma kardan Issandat, taeva Jumalat, kes on teinud mere ja kuiva maa.”