Piibel.NET
Otsing Hg 2,4;1Kr 3,9;1Aj 29,9–18; Ne 5,1–19
(31 vastet, leht 1 2-st)
Eestikeelne Piibel 1997
1. Ajaraamat 29 Ja rahvas rõõmustas nende vabatahtlike andide pärast, sest nad olid rõõmsa südamega Issandale ande andnud; ja kuningas Taavetki oli väga rõõmus.
Ja Taavet kiitis Issandat terve koguduse silma ees. Taavet ütles: „Ole kiidetud, Issand, meie isa Iisraeli Jumal, ikka ja igavesti!
Sinul, Issand, on suurus ja vägevus, ilu ja hiilgus ja au, kõik, mis on taevas ja maa peal. Sinul, Issand, on kuningriik ja sa oled ennast tõstnud kõigile peaks.
Rikkus ja au tulevad sinult, sina valitsed kõike, sinu käes on jõud ja vägi, sinu käes on voli kõike teha suureks ja tugevaks.
Ja nüüd, meie Jumal, me täname sind, ja me ülistame sinu aulist nime!
Sest kes olen mina ja kes on mu rahvas, et meil on jõudu nõnda vabatahtlikult anda? Tõesti, kõik tuleb sinult ja sinu käest oleme sulle andnud!
Sest me oleme võõrad su ees ja majalised, nõnda nagu kõik meie vanemad. Meie päevad maa peal on otsekui vari ja lootust ei ole.
Issand, meie Jumal, kogu see rikkus, mille oleme hankinud, et ehitada sulle koda, su pühale nimele, on sinu käest, ja sinu oma on kõik.
Ja ma tean, mu Jumal, et sina katsud südame läbi ja tunned aususest rõõmu. Mina olen siirast südamest kõike seda vabatahtlikult andnud ja olen nüüd rõõmuga näinud, et ka su rahvas, kes siin on, on sulle vabatahtlikult andnud.
Issand, meie vanemate Aabrahami, Iisaki ja Iisraeli Jumal, hoia seesugust meelsust igavesti oma rahva südames ja juhi nende süda enese poole!
Nehemja 5 Aga rahva ja nende naiste kisa oli suur oma vendade juutide vastu.
Oli neid, kes ütlesid: „Meid, meie poegi ja tütreid on palju. Antagu meile vilja, et saaksime süüa ja jääksime ellu!”
Ja oli neid, kes ütlesid: „Me peame oma põllud, viinamäed ja kojad nälja pärast pandiks andma, et vilja saada.”
Ja oli neid, kes ütlesid: „Me oleme pidanud kuninga maksuks raha laenama oma põldude ja viinamägede vastu.
On ju küll meiegi ihu nagu meie vendade ihu, meiegi lapsed nagu nende lapsed, aga vaata, meie peame siiski oma pojad ja tütred orjadeks andma, ja mõned meie tütreist ongi juba orjastatud; kuid me oleme selle vastu võimetud, sest meie põllud ja viinamäed on teiste käes.”
Kui ma nende kisa ja neid sõnu kuulsin, siis ma vihastusin väga.
Ma pidasin oma südames nõu ja riidlesin siis suurnikega ja ülematega ning ütlesin neile: „Te võtate üksteiselt liigkasu!” Siis ma seadsin neile vastu suure koguduse
ja ütlesin neile: „Meie oleme, nõnda palju kui suutsime, lunastanud oma vennad juudid, kes ennast paganaile olid müünud. Teie seevastu müüte oma vendi, et neid siis jälle meile peaks müüdama!” Siis nad vaikisid ega leidnud vastust.
Ja ma ütlesin: „See pole hea, mis te teete! Kas te ei peaks mitte elama meie Jumala kartuses, paganate, meie vaenlaste teotuse vältimiseks?
Ka mina, mu vennad ja mu sulased oleme neile laenanud raha ja vilja. Loobugem nüüd selle nõudmisest!
Andke neile juba täna tagasi nende põllud, viinamäed, õlipuud ja kojad ja sajas osa rahast, viljast, veinist ja õlist, mida te neile olete laenanud!”
Ja nad vastasid: „Me anname tagasi ega nõua neilt midagi; me teeme nõnda, nagu sa oled öelnud.” Siis, kutsudes preestrid, ma vannutasin neid, et nad teeksid nõnda.
Minagi puistasin oma põue ja ütlesin: „Nõnda puistaku Jumal tema kojast ja tööst igaühte, kes seda sõna ei pea! Jäägu ta seesuguseks puistatuks ja tühjaks!” Ja terve kogudus ütles: „Aamen!” ning kiitis Issandat. Ja rahvas tegi selle sõna järgi.
Ja edasi - alates sellest päevast, mil mind kästi olla Juudamaa maavalitsejaks, kuningas Artahsasta kahekümnendast valitsemisaastast kolmekümne teise valitsemisaastani, kaksteist aastat, ei ole mina ega mu vennad söönud maavalitseja leiba.
Endised maavalitsejad, kes olid enne mind, olid rahvast raskesti koormanud ja neilt võtnud leiba ja veini, peale selle veel nelikümmend hõbeseeklit; ka oli nende sulastel meelevald rahva üle. Aga mina ei teinud nõnda Jumala kartuse pärast.