Piibel.NET
Otsing Hb 3,15;Lk 8,4–8(9–15); Hb 4,12–13; Ps 128;Ap 16,9–15
(28 vastet, leht 1 2-st)
Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 128 Palveteekonna laul. Õnnis on igaüks, kes kardab Issandat, kes käib tema teedel.
Sa sööd siis oma käte vaevast, sa oled õnnis ja su käsi käib hästi.
Su naine on nagu viljakas viinapuu su maja nurgas; su pojad on nagu õlipuu võsud su laua ümber.
Vaata, nõnda õnnistatakse tõesti meest, kes kardab Issandat!
Issand õnnistagu sind Siionist ja saagu sa näha Jeruusalemma head põlve kogu oma eluaja!
Ja saagu sa näha oma laste lapsi! Rahu Iisraelile!
Luuka 8 Aga kui rahvahulki kogunes ja kõigist linnadest Jeesuse juurde tuli, rääkis ta neile tähendamissõnaga:
„Külvaja läks välja oma seemet külvama. Ja külvamisel pudenes osa seemet tee äärde ning tallati ära ja taeva linnud nokkisid selle.
Ja osa kukkus kaljule, ja see kuivas tärgates, sest sel ei olnud niiskust.
Ja osa kukkus ohakate keskele, ja samal ajal tärganud ohakad lämmatasid selle.
Ja osa kukkus heasse mulda, ja kui see tärkas, kandis see sajakordselt vilja.” Seejärel ta hüüdis: „Kel kõrvad on kuulda, kuulgu!”
Jeesuse jüngrid küsisid temalt, mida see tähendamissõna tähendab.
Jeesus ütles: „Teile on antud ära tunda Jumala riigi saladusi, aga muudele inimestele on kõik tähendamissõnades, et nad vaadates ei näeks ja kuuldes ei mõistaks.
See tähendamissõna aga tähendab: seeme on Jumala sõna.
Teeäärsed on need, kes kuulevad, aga pärast tuleb kurat ja võtab sõna ära nende südamest, et nad ei usuks ega pääseks.
Kaljupealsed on need, kes kuuldes võtavad sõna rõõmuga vastu, ent neil ei ole juurt, üürikest aega nad usuvad, ent kiusatuse ajal taganevad ära.
Mis ohakate sekka kukkus, on aga need, kes sõna küll kuulsid, ent edaspidi lämmatavad neid muretsemised ja rikkus ja elulõbud ning nende vili ei saa küpseks.
Aga mis on heas mullas, on need, kes sõna kuuldes seda kaunis ja heas südames säilitavad ja kannatlikkuses vilja kannavad.
Apostlite 16 Ja Paulus nägi öösel nägemuse: üks makedoonia mees seisis ja palus teda: „Tule meie juurde Makedooniasse ja aita meid!”
Kui ta oli seda nägemust näinud, püüdsime kohe minna Makedooniasse, olles veendunud, et Issand on meid kutsunud neile evangeeliumi kuulutama.
Siis me purjetasime Troasest välja ja tulime otseteed Samotraakesse, järgmisel päeval aga Neapolisse
ja sealt Filippisse, mis on tähtsaim linn tolles Makedoonia osas, Rooma koloonia. Selles linnas me viibisime mõned päevad.
Ja hingamispäeval me läksime linnaväravast välja jõe äärde, kus me arvasime olevat palvepaiga. Me istusime maha ja rääkisime kokkutulnud naistega.
Ka üks jumalakartlik naine, Lüüdia nimi, purpurimüüja Tüatiira linnast, kuulas, ning Issand avas tema südame, nii et ta pani tähele, mida Paulus rääkis.
Aga kui Lüüdia ja ta pere olid ristitud, palus ta meid: „Tulge minu kotta ja jääge sinna, kui te arvate, et ma olen ustav Issandale!” Ja ta käis meile peale.