Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 27 Taaveti laul. Issand on mu valgus ja mu pääste, keda ma peaksin kartma? Issand on mu elu võimas kaitse, kelle ees ma peaksin värisema?Kui kurjategijad tulevad mu kallale mu liha sööma, mu rõhujad ja mu vaenlased, siis nad komistavad ja kukuvad.
Kui sõjavägi seab leeri mu vastu, ei karda mu süda; kui sõda puhkeb mu vastu, selleski ma loodan tema peale.
Ühte ma olen palunud Issandalt; seda ma üksnes nõuan, et ma saaksin asuda Issanda kojas kogu oma eluaja ning tähele panna Issanda leebust ja mõtiskleda tema templis.
Sest ta peidab mind oma majasse kurjal ajal, ta peab mind salajas oma telgi pelgupaigas, ta tõstab mu üles kaljule.
Nüüd kerkib mu pea üle mu vaenlaste, kes mu ümber on, ja ma tahan tema telgis ohverdada hõiskamisohvreid, ma tahan laulda ja mängida Issandale!
Ära peida oma palet minu eest, ära tõuka enesest vihas oma sulast! Sina olid mu abi, ära lükka mind ära, ja ära hülga mind, mu pääste Jumal!
Sest mu isa ja ema hülgasid minu, aga Issand võtab mu üles.
Õpeta mind, Issand, oma teele ja juhata mind tasasele teerajale mu vaenlaste pärast!
Ära anna mind mu rõhujate meelevalda; sest mu vastu on tõusnud valetunnistajad, kes turtsuvad vägivallast!
Markuse 6 Ja kuningas Heroodes sai kuulda - Jeesuse nimi oli ju saanud juba tuntuks -, et öeldi: „Ristija Johannes on üles äratatud surnuist ja seepärast toimivad tema kaudu imeväed.”
Aga teised ütlesid, et ta on Eelija, aga teised, et prohvet nagu üks prohveteist.
Aga Heroodes ütles sellest kuuldes: „Seesama Johannes, kelle pea ma lasksin maha raiuda, tema on äratatud üles!”
Heroodes ise oli lasknud Johannese kinni võtta ja aheldanud ta vanglasse Heroodiase, oma venna Filippuse naise pärast, kellega Heroodes oli abiellunud;
sest Johannes oli Heroodesele öelnud: „Sa ei tohi pidada oma venna naist!”
Aga Heroodias kandis ta peale viha ja tahtis teda tappa, ent ei saanud,
sest Heroodes kartis Johannest, teades ta olevat õige ja püha mehe, ning kaitses teda. Ja kui ta Johannest kuulas, jäi ta tihti kõhklema, ning kuulas teda meeleldi.
Aga paras päev tuli siis, kui Heroodes tegi oma sünnipäeval pidusöögi oma ülikuile ja tuhatnikele ja Galilea peameestele.
Ja Heroodiase tütar astus sisse ja tantsis. See meeldis Heroodesele ja pidulistele nii, et kuningas ütles tüdrukule: „Küsi minult, mida sa iganes tahad, ja ma annan sulle!”
Ja ta tõotas ja vandus temale: „Mida sa iganes küsiksid, ma annan sulle, kas või poole oma kuningriigist!”
Ja tüdruk läks välja ja ütles oma emale: „Mida ma küsiksin?” Aga too ütles: „Ristija Johannese pead!”
Ja ta tuli kohe varmalt kuninga juurde sisse ja küsis: „Ma tahan, et sa otsekohe annad mulle vaagnal Ristija Johannese pea!”
Ja kuningas jäi üsna kurvaks, kuid vannete ja piduliste pärast ei tahtnud ta olla tüdruku vastu hoolimatu.
Ja kuningas läkitas kohe timuka käsuga tuua Johannese pea.
Ja too läks, lõi vanglas tal pea otsast ning tõi ta pea vaagnal ja andis selle tüdrukule ja tüdruk andis selle oma emale.