Piibel.NET
Otsing 2Ms 14,13;Hb 10,23;1Kn 3,16–28; Ap 27,13–44
(47 vastet, leht 1 2-st)
Eestikeelne Piibel 1997
2. Moosese 14 Aga Mooses vastas rahvale: „Ärge kartke, püsige paigal, siis te näete Issanda päästet, mille ta täna teile valmistab! Sest egiptlasi, keda te näete täna, ei näe te edaspidi enam iialgi.
1. Kuningate 3 Kord tulid kaks hooranaist kuninga juurde ja seisid tema ees.
Ja üks naine ütles: „Oh mu isand! Mina ja see naine elasime samas kojas. Ja mina sünnitasin kojas tema juuresolekul.
Ja kolmandal päeval, kui ma olin sünnitanud, sünnitas ka see naine. Me olime üheskoos, ühtegi võõrast ei olnud meiega seal kojas; ainult me mõlemad olime kojas.
Aga selle naise poeg suri öösel, sest ta oli tema ära maganud.
Siis ta tõusis keset ööd ja võttis minu poja mu kõrvalt, kui su teenija magas, ja pani oma sülle, aga oma surnud poja pani ta minu sülle.
Ja kui ma hommikul tõusin oma poega imetama, vaata, siis oli ta surnud. Aga kui ma teda hommikul tunnistasin, vaata, siis ei olnudki see minu poeg, kelle ma olin sünnitanud.”
Siis ütles teine naine: „Ei ole nõnda, vaid minu poeg elab ja sinu poeg on surnud.” Aga esimene vastas: „Ei ole nõnda, sinu poeg on surnud ja minu poeg elab.” Nõnda sõnelesid nad kuninga ees.
Siis ütles kuningas: „Üks ütleb: See on minu poeg, kes on elus, ja sinu poeg on surnud. Ja teine ütleb: Ei ole nõnda, sinu poeg on surnud ja minu poeg elab.”
Ja kuningas ütles: „Tooge mulle mõõk!” Ja mõõk toodi kuninga ette.
Siis ütles kuningas: „Raiuge elus laps pooleks ja andke üks pool ühele ja teine pool teisele!”
Aga naine, kelle poeg oli elus, rääkis kuningale, sest ta süda põles poja pärast, ja ütles: „Oh mu isand, andke elus laps temale, ärge surmake teda!” Ent teine ütles: „See ei pea saama ei minule ega sinule - raiuge pooleks!”
Siis kostis kuningas ja ütles: „Andke elus laps temale ja ärge surmake teda mitte - see seal on ta ema!”
Ja kogu Iisrael kuulis kohtust, mida kuningas oli mõistnud, ja nad kartsid kuningat, sest nad nägid, et temal oli Jumala tarkus õigust teha.
Apostlite 27 Kui siis nõrk lõunatuul hakkas puhuma, arvasid nad end eesmärgile jõudvat, hiivasid ankru ja loovisid piki Kreeta rannikut.
Ent üsna varsti sööstis saare poolt alla marutuul, mida hüütakse kirdemaruks.
Kui see laeva kaasa kiskus ja me ei suutnud enam käila vastu tuult keerata, andsime end tuule ajada.
Sattudes siis ühe saarekese varju, mida hüütakse Kaudaks, suutsime vaevalt tulla toime päästepaadiga.
Kui see oli üles tõmmatud, kasutati kaitsevõtteid ja vöötati laev köitega. Ja et kardeti paiskuda Sürti madalale, heideti sisse triivankur ning jäeti laev triivima.
Kui aga raju meid väga vintsutas, loopisid nad järgmisel päeval osa lasti üle parda.
Ja kolmandal päeval heitsid nad oma käega merre ka laeva varustuse.
Kui nüüd mitu päeva ei paistnud ei päikest ega tähti ja kange raju võimutses, lõppes meil viimaks igasugune lootus pääseda.
Kuna kellelgi ei olnud enam mingit tahtmist süüa, siis tõusis Paulus nende keskel püsti ja ütles: „Mehed, te oleksite pidanud minu sõna kuulama ja jätma Kreetalt merele minemata, siis te oleksite vältinud seda hädaohtu ja kahju.
Nüüd ma aga manitsen teid olema julged, sest ükski hing teie seast ei hukku, hukkub vaid laev.
Täna öösel seisis minu juures selle Jumala ingel, kelle päralt ma olen ja keda ma ka teenin,