Piibel.NET
Otsing 2Kr 4:7–15;Ps 99;Mt 5:27–32;
(24 vastet, leht 1 1-st)
Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 99 Issand on kuningas! Värisegu rahvad! Ta istub keerubite peal. Vabisegu maa!
Issand on suur Siionis ja ta on kõrge üle kõigi rahvaste.
Andku nad au sinu suurele ja kardetavale nimele: see on püha!
Ja kuninga võimsus on, et ta armastab õiglast kohut. Sina oled kinnitanud õiguskorra, sina oled seadnud õigluse ja õiguse Jaakobisse.
Ülistage Issandat, meie Jumalat, ja kummardage tema jalgade järi ette: tema on püha!
Mooses ja Aaron on tema preestrite seas ja Saamuel nende hulgas, kes hüüavad appi tema nime. Nad hüüavad Issanda poole ja tema vastab neile.
Pilvesambast ta rääkis nendega. Nad hoidsid tema tunnistusi ja määrusi, mis ta neile oli andnud.
Sina, Issand, meie Jumal, vastasid neile; sina olid neile Jumalaks, kes annab andeks, ja maksab neile kätte nende tegude eest.
Ülistage Issandat, meie Jumalat, ja kummardage tema püha mäe ette! Sest püha on Issand, meie Jumal!
Matteuse 5 Te olete kuulnud, et on öeldud: Sa ei tohi abielu rikkuda!
Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud.
Kui aga su parem silm ajab sind patustama, siis kisu ta välja ja heida minema, sest sulle on kasulikum kaotada üks osa oma kehast kui lasta kogu keha heita põrgusse.
Ja kui su parem käsi ajab sind patustama, siis raiu ta maha ja heida minema, sest sulle on kasulikum kaotada üks osa oma kehast kui lasta kogu kehal minna põrgusse.
Seaduses on öeldud: Mees, kes oma naise minema ajab, andku talle lahutuskiri!
Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes oma naise muul põhjusel kui liiderdamise pärast minema ajab, teeb oma naisest abielurikkuja, ja kes iganes võtab minema aetud naise, rikub abielu.
2. Korintose 4 See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist.
Meid ahistatakse igati, kuid me ei ole kitsikuses; me oleme nõutud, kuid mitte meeleheitel;
meid kiusatakse taga, kuid me pole hüljatud; meid rõhutakse maha, kuid me ei hukku;
me kanname alati oma ihus Jeesuse surma, et ka Jeesuse elu avalduks meie ihus.
Sest meid, kes me elame, antakse alatasa surma Jeesuse pärast, et ka Jeesuse elu avalduks meie surelikus ihus.
Nii on surm tegev meis, elu aga teis.
Aga et meil on sellesama usu vaim, millest on kirjutatud: „Ma usun, seepärast ma räägin”, siis meiegi usume ja ka räägime,
teades, et see, kes äratas üles Issanda Jeesuse, äratab meidki koos Jeesusega üles ja seab enda ette koos teiega.
Kõik sünnib ju teie heaks, et arm üha enamate inimeste tänu kaudu rohkenedes kasvaks Jumala austuseks.